Tuesday, May 9, 2017

Aga mida Sina kardad? Millised on Sinu suurimad hirmud?


Olen blogis rääkinud erinevatest kiiksudest, asjadest, mida ma armastan, aga hirmudest vist ei ole. Hirm, kui selline on üleüldse üks meie suurimaid vaenlasi. Aga ma ei taha üldse rääkida sellistest sügavamatest hirmudest. Need on meie kõigi sees peidus ja annavad endast aeg-ajalt märku. Vahel hoiavad meid tagasi ja teinekord lausa panevad meid rumalasti käituma. Need on reeglina nii erinevad ja kuna õiget/valet käitumist selliste olukordade puhul on üsna raske defineerida, siis räägin natukene lihtsamatest hirmudest. No sellistest, mis meid natukene tagasi hoiavad.. Meid võibolla veidralt/naljakalt käituma panevad. Mida kõik inimesed ei mõista, aga ometi leidub meie seas palju mõttekaaslasi, kes sama murega silmitsi seisavad. Mida ja keda mina kardan?

1. Ma kardan merd. Mul hakkab merel alati halb ja see ajab mind iiveldama. Tegelikult on suuresti mu hirm seotud just sellega, et mul hakkab halb. Ma uppumist ei karda ja ma ei arva, et merel alati midagi juhtuks. Ma pigem kardan seda, et mul hakkab halb. Selle sama mõttega, kutsungi ma ise tegelikult selle "paha olla" tunde esile. Süda hakkab puperdama ja läikima, käed muutuvad higiseks ja ei möödu isegi poolt tundi, kui ma palun, et mind tagasi kaldale toodaks. Vahet ei ole, kas tegemist on paadi, jahi, praami või suure laevaga. Viimasel ajal olen natukene paremini juba merel hakkama saanud ja igal korral ei kipugi öökima. Praamireisid näiteks elan ilusti juba üle.. Iiveldab küll, aga proovin mõtete eemale viimiseks enamasti midagi süüa ja sellele siis keskenduda. See kuidagi aitab. Viimati käisimegi merel, siis kui olime oma pulmareisil Balil, et metsikuid delfiine kell 5 hommikul ärkamas näha. See oli minu jaoks väga suur eneseületus, aga ma ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Olgugi, et me ei olnud merel pooltki nii kaua, kui oleks võinud/oli ettenähtud, siis nägin need iludused siiski ka oma silmaga ära. Metsik ja vaba delfiin päikesetõusu ajal mõnusalt hüplemas, on ikka hoopis midagi muud, kui kuskil teemapargis trikitav tüüp. 


2. Ma kardan herilasi, vaablaseid ja mesilasi. Olen lapsest peale kartnud. Ma muidugi olen oma neljal/viiel korral sutsata ka saanud. Ühe korra lausa silmalau peale, nii, et mu mõlemad silmad paistetasid pooleteiseks nädalaks ülesse. Kandsin päikeseprille ja pidin kompresse tegema koguaeg. See oli õudne ja hirmus valus! Ma olin muidugi ise süüdi ka.. Olin tol ajal mingi 6 aastane ja me elasime Viimsis. Meie maja taga oli suur, suur õunapuuaed. Ühe klaaripuu all oli herilastel pesa. Me olime nii nördinud, sest just seal olid kõige maitsvamad õunad ja me ei saanud seal enam kõõluda. Master plaan oli herilasepesa õuntega loopida, et nad ära läheksid. Kuna karma is a bitch, siis paari sekundiga ründas mind juba üks herilastest ja sutsas mind silmalau peale. Nii ma nuttes koju jooksingi. Peale seda on mul väikest viisi trauma. Ma mäletan hästi, et minu korteri peal elas naabritüdruk Mirjam. Temale oli õpetatud, et ei tohi vehkida ja joosta, kui herilane tuleb. Paigal tuleb olla ja küll see herilane minema läheb. Meil olid maja ees, mäe peal sellised suured veetorud, mille peal me siis istusime ja mängisime. Ühel hetkel tuligi herilane ja Mirjam jäi paigale istuma. Mõne sekundiga ronis herilane talle ninna ja ta sai sutsata. Te võite nüüd kaks korda arvata, kas ma suudan paigal olla, kui ma herilast näen või mitte. 

3. Ma kardan oksendamist. See punkt haakub suuresti esimesega. Ma olen elus üldse vaid mõnel üksikul korral oksendanud. Mul ei ole kunagi sellist oksendamise kõhugrippi ega toidumürgitusi olnud. Kui ongi, siis on need enamasti sellised.. Teise otsaga seotud olnud (TMI, TMI). Ka lapsepõlvest on mul meeles vaid kaks korda, kui oksendama juhtusin. Ühel korral omale voodisse ja teisel korral öökisin niisama maomahlasid peale pimesoole operatsiooni. See oli narkoosist taastumise nö kõrvalnäht. Täiskasvanuna ei olegi ma eriti oksendanud. Meenub ainult 2 korda, kui seda juhtunud on. Ühe korra väga tugevatest kõrvetistest ja teine kord alkoholist. See teeb nii umbes 4 korda?! Okei, reaalsuses ma olen kindlasti rohkem oksendanud, aga ma usun, et kahe käe sõrmedel annab ilusti need korrad ülesse lugeda ja rohkem vaja ei lähegi. Ma hakkan kohe nutma, kui mul niimoodi iiveldab, et peopesad muutuvad niiskeks ja sülg hakkab suhu kogunema. Ma võin ilmselt ka kõhugripi niimoodi üle elada, et ma hoian ennast nii palju tagasi, et ma ei oksendagi. Uuuuuh, judinad tulevad praegugi ihule!

4. Ma kardan narkootikume.  Ma ei ole kunagi ise narkootikume tarbinud. Ühe korra rumala peaga 15 aastaselt proovisin kanepit sõbrannaga. Mingi paar mahvi. That's it. Mulle ei meeldinud. Hakkasin ümber maja ringe jooksma, et see tunne ruttu üle läheks ja oligi kõik. Parakad tekkisid. Never again! Ma olen elanud koplis, vanas ühika hoones ja näinud, mida teevad narkootikumid inimestega. Minuga samas trepikojas tehti pidevalt kanepit, vahetati kotikeste sees muid tablette ja süstiti. Maja taga oli süstlavahetuspunkt lausa. Pidevalt vedeles jälle üks gängist kuskil põõsa all ja oli täiega narksis. Never, ever, ever ei ole vaja sellist asja isegi mitte proovida. See lõks on kohutav! Jumal tänatud, et ma ei ole sinna kunagi langenud ja plaanin sellest maailmast ikka väga suure ringiga mööda minna. Ma ausalt öeldes ei armasta isegi rohtusid võtta. Ainult viimases hädas. Ka rahustid ja kanged valuvaigistid on minu jaoks big NONO. Tean, et ka need on sellised tõsist sõltuvust tekitavad ja kui vähegi võimalik, eelistan elu ilma nendeta elada. Loomulikult on paratamatu, kui on mingi raske haigus või konditsioon ning nende rohtude võtmine on möödapääsmatu. Noh, et ilma nendeta inimväärtusliku elu elada ei saa.. Siis on teine lugu. Ma ei mõista kedagi hukka. Depressioon, paanikahäired, ärevushäired on väga tõsine teema ja ma olen vägagi kursis, et nendega elamine on tohutult raske. Ma pigem räägin siin taoliste ravimite kuritarvitamisest, mitte vajaduspõhisest tarbimisest. Ärge saage valesti aru, onju. 


5. Ma kardan surma. Ausalt. Ma olen seda väikesest peale kartnud. Minu ümber on päris palju inimesi lahkunud.. Vanavanaema/vanavanaisa, kellega koos kasvasin, emapoolne vanaema ja vanaisa. See list on päris pikk. Ma olen käinud nii paljudel matustel. Ilmselt on sealt ka need hingehaavad pärit. Ma olen päris palju lapsepõlves sellele mõelnud.. Tegelikult vist pigem ikkagi tiinekana. Ma millegipärast arvasin koguaeg, et ma suren noorena ja ma tihti isegi palvetasin!? et seda ei juhtuks. Mu vanavanaema õpetas mind kunagi jumala poole palvetama. Nad olid ise veneõigeusku. Ma ei pea ennast usklikuks, aga väga rasketel eluhetkedel olen ma harjumusest ikkagi mõne palve lugenud. Sest baba õpetas mind nii. Eks see on selline kaitserefleksi käitumine. Ka tänasel päeval leian end vahel harva mõtlemas sellele, et ma tahan elada võimalikult pikka ja tervisliku elu. Ma tahan ülesse kasvatada oma lapsed, lapselapsed ja näha ka lapselapselapsi. Ma loodan elada kaua. Mõte sellest, et mu keha pannakse kuskile külma mulla alla tekitab mulle külmavärinaid. Ma eelistan siis juba põletamist ja loodan, et mind puistatakse kuskile ilusasse kohta. Mälestuskivi võib loomulikult olla, aga mulla alla ma ei taha. Ilmselt on antud hirmuga seotud ka see, et ma olen üpris palju lugenud hingede kohta. See on mind palju aidanud. Üks mu lemmikuid raamatuid on "Hingede rännak". See teema on minu jaoks väga paeluv ja ma siiralt tahaksin uskuda, et meie elu ei piirdu ainult sellega, mis on silmale nähtav. Vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda. 

EDIT: 6. Ma kardan hambaarste! Ma peaaegu oleks unustanud..Vot hambaarste kardan ma ka nagu tuld! Ma narveerin juba nädal aega ette, kui ma tean, et minema pean. Mõtlen oma peas valmis mingi 10 erinevat vabandust, et miks ma ei peaks/ei saa minna.. Täiesti absurdne. Ise ju täiskasvanud inimene. Süda niii puperdab uksetaga, silmad lähevad märjaks. Ma ausalt eelistaks, et mult võetakse 100 korda järjest veenist verd. Ma ei kannata tuimestuse tegemist, puurimist ega ka selle rõveda metallist kaabitsaga hamba surkimist. ÕUDUKAS!

Huh. Sai selline hästi kaootiline ja pikk postitus. Ärge ära ehmatage, ma tegelikult olen normaalne inimene ja ükski antud hirmudest ei takista mul igapäevaelu normaalselt elamast. Lihsalt.. Taolistest asjadest rääkimine ei tohiks olla tabu. Äkki on siin keegi, kes minu mõtteid väga hästi mõistab ja oskab samastuda.

Mida kardad Sina? Millised on su kõige suuremad hirmud? Millest need tekkinud on ja kuidas nendega toime tuled?

56 comments:

  1. Mina kardan ämblikuid üle kõige.Kui ma neid isegi laste multifilmides näen,läheb seest kõik õõnsaks ja süda pahaks.Ma kardan surma,mõnel õhtul mõtlen,et jaguks kõigile mu lähedastele palju tervist!Oksendamisega olen ma täitsa "sina peal",sest üheksa kuud järjest igal päeval oksendana tundus täiesti okei.Kui keegi just kuskil kõhugrippis on,siis ma alati loodan,et mulle tuleb oksetõbi.Nii lihtne ja "tavaline" asi on see oksendamine :D Ma kõlan väga veidralt,aga selle aja jooksul saime oksendamisega täitsa sõbraks.😂Veel kardan ma vett!Paaniliselt.Selles mõttes,et mina just kardan uppuda,sest väiksena vajusin veel alla ja see oli jube.Ujuda ma ei oska ja vahest näen ka unes,kuidas ma upun.Ma ei julge last vannitadest hetkeksi tema ümbert kàtt ära võtta,sest äkki ta libastub ja vajub veel alla.See kartmine on ikka üks jube asi. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot ämblikute hirmust olen ma kuidagi jah.. Mööda läinud. Mul ämm ka hirmsasti kardab neid :)

      Ma kõhugripi puhul just alati palvetan, et oleks see "teise otsa viirus" :D :D :D :D

      Delete
    2. Ma kardan ka nii meeletult ämblikke et ausalt üeldes on see mu elu palju mõjutanud, ma armastan oma maakodu aga ma ei suuda seal olla sest seal on ämblikud.
      Kui näen siis mõtlen peas et mida ma kardan ta ei tee mulle ju midagi aga süda peksab, käed värisevad, hingamine muutub raskeks ja hakkan hingeldama, pea hakkab ringi käima, üle keha tulevad külmavärinad, see tunne on nii õudne, sõna ämblik ajab juba kananaha ihule :D

      Delete
  2. Uhhh, ma kardan ka kõiki neid herilasi, vaablasi, mesilasi.. nii kui kuskil suminat kuulen, olen mina jooksus kiljudes!! Isegi kui hiljem tuleb välja, et tegu oli hoopis kärbsega. Ma niiii kardan valu ja ma vihkan seda perioodi, kui need elukad välja ilmuvad ja mu ümber tiirutama hakkavad. Kaasa ei aita ka see, et mulle väga meeldivad magusad lõhnad :( Teistel kõrvalt vaadates muidugi nalja palju, aga mul hakkab kohe süda peksma ja kui kuskile joosta ka ei ole, siis tuleb paanika peale. Muk on suvel sünnitustähtaeg ka niiet ei tea kuidas ma 9. Kuud rasedana hakkan nende eest ära jooksma.
    Veel kardan ma igasuguseid nõelasid—süstlaid! Verevõtmine on minu jaoks täielik piin, ma muutun näost kaameks ja süda läheb pahaks, pea hakkab ringi käima..
    Ja usse kardan!! Ning ämblike (eriti neid suuri). Kindlasti on midagi veel.. 😃

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot mul on kaa see nuhtlus, et ma jubedalt armastan magusaid lõhnasid :D kreemid/lõhnaõlid jne. Need ei aita suvel üldse kaasa :D

      Delete
  3. Mina kardan rohutirtse vnoh ma päris ei karda aga need ei meeldi mulle. Nad hüppavad nii kõrgele/kaugele ja nad on nii vastikud. :D muid asju mai karda :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot ma ei olegi kohanud kedagi, kes ütleks, et rohutirtse kardab :D Aga ma nõus.. Nad ei ole just kõige meeldivamad!

      Delete
  4. ma kardaks kui mesilane pea juures lendaks, muidu mitte.
    kardan veidi kõrgust, samas käisin viimsi seikluspargis umbes pool rada läbi ja seal kõrgemal väga ei kartnudki enam, v.a ühe puu juurest hüppasin künkale alla väga lähedal oli, ning jätsin pool rada tegemata, sest keha väsis ja minu ületused oli tehtud.
    mul on vahel foobia, kui mees ei norska kõrval pean ma ta kõhtu, rindkere katsuma kas hingab, ma ei seedi 5min oma magama jäämise ajast kui ta norskab, samas ilma norskamiseta mai suuda olla, et ta ära ei kaoks ja elaks mu juures:P:D
    kardaks vist väga suuri ämblike, putukaid oma läheduses ja sügava merevee lähedal olla, et kukud ja upud tundmatusse.
    surma ma kardan ka vahel, et ei tea mis tunne see on ning kunagi on olnud ärevus või hingamisraskused, siis ka on hirm surma ees.
    oksendamisrefleksi tunnet vihkan ma ka ning haige olemist.
    üksinda olekut pimedust ja vargaid kardan ka, kuid seda foobiat hirmu on paar korda aint elus olnd. lihtsalt ma olen noorena näinud varast meie esimese korruse rõdul ja põgenemas, oli hirmus.

    ReplyDelete
  5. Tundsin end selle oksendamise koha pealt ära. Raudselt! Ja kui oksendan, siis kipun ka nutma.
    Ühtlasi suhtun samamoodi tablettidesse – väga viimases hädas võtan valuvaigisteid.

    ReplyDelete
  6. Ma kardan ka paljusid asju (põhiliselt inimestega suhtlemist) ja kõik ajab südamepuperdama, peopesad märjaks ja kindlasti oksendan ka nii paar x nädalas, kui kodust välja minema pean. Mul siis samamoodi depressioon, ärevushäired ja paanikahood.

    ReplyDelete
  7. Hirm on jah üks paganama halb asi, aga sellega tuleb elada, sest eks see tuleb ka meie ajaloost- hirmuvalitsus jms. Aga minu(ja ka mu õel) on hirm vanaduse ees. Ei tea miks, aga juba mõte vana mina ja kui hädine ma võiksin olla, on judinaid tekitav. See on üks mu suurimaid. Veel kardan ma igasugu putukaid, vetikaid, pimedaid auke, piinamist, talla alt kõdi, maskotte ja tegelt võiksin seda listi jätkata, aga nende hirmudega ma püüan ikka elada ja saan olenevalt olukorrast ikka üle, kui vaja ma usun :)
    Ilusat päeva!

    ReplyDelete
  8. Kõige kõige suurem hirm on konnad..fuihhh. Paanikahoog garanteeritud kui nad läheduses!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm.. vot seda kuulen ka esimest korda! Aga ega need konnad just kõige khm, meeldivamad ole jah :D kuigi mina lapsena nende pisikeste konnakestega hea meelega mängisin tiigi ääres. Need imepisikesed pojad :D

      Delete
    2. Sama, kardan ka paaniliselt konnasid. Väiksed on okeid ja neid ma võin kätte ka võtta, aga kui suurt näen on kisa lahti.

      Delete
    3. Ma kardan ka kohutavalt konni, nii suuri kui väikeseid. Hüppavad ettearvamatus suunas ja üldse... Põhja Konn oli lapsepõlve õudusjutt muidugi :)

      Delete
    4. Just hiljuti seisin nuttes ja karjudes keset teed, sest kolm konna seisid ees. Ära joosta ka ei julgenud, sest nutmise pärast olid silmad udused ja ei näinud ju midagi, äkki oleks veel mõnele peale astunud. :D

      Delete
    5. Just-just... Ma paar aastat tagasi olin rumala peaga nõus konnapulma ajal Siniallikatele minema. Kuskil poolel teel oli pisar väljas, sest närvid olid nii püsti ja ei suutnud enam ei edasi ega tagasi minna, konnad varitsesid sel metsarajal igal pool :)

      Delete
    6. Ka minu maailma suurim hirm on konnad, võehhh

      Delete
  9. "Merehaigus" ja hambaarstid - I hear that, sister! :D lisaks minu kõige suurem hirm - maod. Ma ei suuda isegi maost pilti vaadata, millestki enamast rääkimata.
    Üks kummaline asi ei meeldi mulle veel. Maskotid. :D kuidagi nii kriipi mu arust! Nagu.. iial ei tea, kes seal sees on. :D

    ReplyDelete
  10. Kardan ka merd.Paha mul merel ei hakka,kuid lihtsalt on meeletu hirm.Ujuda ma ei oska,seega on konkreetne hirm seotud vist uppumise hirmuga.Kardan ka paadiga nt järve/jõe peal olla.Samas mulle meeldib mere ääres olla,see on üks mu lemmikumaid kohtasid.Natuke vastuoluline või nii.:)
    Kardan ka oma kõige-kõige lähedasemate pärast,et mis siis kui nendega juhtub midagi jne.
    Oma tervise pärast on ka mõnikord hirm,sest pahaloomulise kasvajaga elamine on nagu viitsütikuga pommi otsas olla.
    Kindlasti on veel hirme,kuid need on väiksemad asjad. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures mul on samamoodi.. Mulle hullult meeldib mere lähedal olla. No piknikule minna või niisama peesitama :) Aga mere "PEAL" ei taha olla.

      Huh, selline raskem haigus on kindlasti paljude hirmude tekitajaks.. Täiesti mõistetav. Aga samas teevad need meid ka tugevamaks ja panevad hindama seda mis meil on, palju rohkem :)

      Delete
  11. Tuleb kohe üks pikem kommentaar, sest mul on ausalt tunne, nagu mina oleksin selle kõik kirja pannud :O Ma ei karda otseselt küll merd, vaid lihtsalt vett ja sügavust. Võõras kohas naljalt ujuma ei lähe ja üksi ma ka ujuda ei julge. Kodukohas ujumas käies peab alati keegi minuga koos kaugemale ujuma. Ma oskan ujuda, aga millegipärast kardan, et äkki enam üks hetk ei jaksa ja upun ära või on kuskil vetikad ja takerdun neisse (täiesti ebareaalne mõtlemine tegelikult :D). Herilased, vaablased, mesilased, õõõõh, mul tulevad külmavärinad juba peale neile mõeldes, sest ma satun täiesti paanikasse, kui mõni minu ümber tiirleb. Oksendamist ma ei karda otseselt, aga väga rõve on see ikka just minu arvates selle nö järelmaitse pärast, kui kurgus kõrvetab. Surmaga on mul jällegi samad suhted, olen oma pere pesamuna ja minu sündides olid juba vanavanemad, vanavanavanemad päris vanad ja siiani ongi mul alles ainult üks vanaema ja ilmselt olen saanud samuti hingehaavad just lapsena surnute nägemisest ja matustel käimisest. Lisaks ei saa ma aru, miks tehti kunagi surnutest pilte ja need siis albumisse pandi? Mina tahaks küll, et mind mäletataks ikka elavana. Samamoodi eelistan kremeerimist, sest vaglad on ikka eriti jõledad olevused ja mõte sellest, et kärbsed mu surnud ihu sisse munevad ja vaglad seda näksivad ei tundu just kõige kaunim.
    Hambaarstil käisin ma vist kuni 16-eluaastani koos emaga, sest juba polikliinikusse jõudes ja ukse taga oodates tahavad mul pisarad voolama hakata ja süda tahab rinnust välja hüpata. Kuigi mul on reaaalselt maailma kõige toredam hambaarst, kes ikka väga hoiab mind, siis see hirm on ikkagi alateadvuses olemas. Just sellepärast ma üritan ka oma hammaste eest võimalikult hästi hoolitseda, et ei peaks puurima minema :D
    Pikka listi lisan veel pimedusekartuse, mis on mul ka juba lapsest saadik olnud. Magasin isegi tulega mingi aeg, sest hirm oli nii suur. Nüüd täiskasvanuna lihtsalt eelistan mitte pimedas üksi ringi liikuda või kuulan kõrvaklappidest kõvasti muusikat, et viia mõtted mujale. Öösiti on jube üksi kodus ka olla, hakkan mõtlema igasugustele õudukategelastele kohe :D :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul surma osas veel see hirm, et kui sind mulla alla maetakse.. Mõtle, kui oled elus ja pead uuesti seal kitsas ruumis õhupuudusesse surema. ÕUDNE! Kremeerimisega vähemalt kindel laks :D

      Delete
  12. Minu üks suurimaid hirme on ussid. Rästikud, nastikud, vaskussid (kuigi nad pole päris maod, aga näevad ju seda moodi välja). Kui ma ühte sellist näen, siis ma reaalselt tsrdun ja edasi kõnnin surmahirmus lootes, et ma ikka elusana koju jõuan.
    Ülal keegi kirjutas veel, et kardab rohutirtsusid ja konni, mina ka! Ma ei tea mis nende konnadega on, aga nad näevad minu meelest nii õudsad välja. Mu venna ajas mind väiksena maal vanaema juures ühe suure kärnkonnaga taga, ma jooksin tuppa, ronisin tooli alla ja ta tuli järgi selle konnaga tuppa, ma olin šhokis. :D Kunagi pisikesena liivakastis mängides hüppas rohutirts mulle jala peale ja hammustas mind, ma hakkasin kõva häälega karjuma ja sealt sai vist alguse ka minu hirm tirtsude vastu.
    Ämblikke ja igasuguseid prussakaid kardan ka väga. Ma pole vist väga loodusesõber.:D
    Oksendamine on minu jaoks ka üks õudsamaid asju. Ma vihkan seda tunnet kui tean, et hakkan kohe oksendama. Täpselt see, kuidas Sa kirjeldasid, et sülg hakkab suhu kogunema.. ja kui lõpuks oksendan, siis on tunne nagu hakkaks ära lämbuma, nii halb tunne on.
    Ja inimestega suhtlemine on vahepeal eriti hirmus. Mul on gümnaasiumist saati kartus, et ma ei meeldi inimestele. Et ma kohtan kedagi uut, aga nad ei võta mind omaks ja seetõttu olen ma algul alati väga vaikne ja vaoshoitud, ma räägin võõrastega väga vähe. Välja arvatud need harvad korrad kui ma kellegagi kohe klapin.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma nagu neid putukaid/satikaid väga ei karda.. Meil lapsepõlves oli tihti paneelmajas elades prussakad, sest kuskilt maja pealt need jälle tulid, siis tehti omakorda tõrjet. Nii ikka kord aastas vist? Vanasti oli see nii tavaline :D :D harjusin ära?! Kortermajades ju see tore lugu, et kui kellegile tulevad, siis on kohe teistel ka. Kõnnivad mööda kanalisatsioonitorusid ja kraanikausist ülesse näiteks.

      Delete
  13. Hambaarsti, sumilasi (herilased, mesilased, vaablased jne), kui sumiseb siis kardan lihtsalt, surnuaedu kardan nagu kaa pimedas eriti, päeval on okei pmst, aga pimedas ma oma jalga sinna ei tõsta, füüsilist vägivalda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need sumisejad kes suveõhtul puude ümber tiirutavad (need suuuuuuured ja põrisevad). Vot neid kardan ka! :D Need pidid juustesse lendama.

      Delete
  14. Mulle väga meeldib körgus jne. Tahan tulevikus teha benji hypet ja langevarju hypet. Aga on 2 asja, mida ma kardan tösiselt palju.. tigusid ja kitsaid kohti. Näiteks löbustusparkides ma ei lähe läbi kitsaste torude vöi yldse läbi kitsaste vahede, mul tuleb paanikahoog peale ja selline tunne et olen kinni jäänud ja ei pääse ära.

    ReplyDelete
  15. Minul siis
    1) ÄMBLIKUD - kõige õudsamad olevused.
    2) Kõrgus.
    3) Laps, kes ronib kuskil ääres, kust võib alla kukkuda. Süda jätab löögid vahele o.0
    4) Õudsalt tekitab hirmu, kui keegi võõras tuleb ärplema/vahklema. Joodikuid siis pean silmas hetkel.
    5) Suurlinnad. Ise elan Pärnus ja isegi Tallinn on minu jaoks hirmus. Hirm just terrorismi, varastamise jms ohud. Tean, et kõikjal võib seda juhtuda aga just suurlinnad on täielik probleem.

    ReplyDelete
  16. Telefonikõned :D On see kiiks olnud sellest ajast, kui mobiiltelefoni sain. Mind ei saa kunagi telefonitsi kätte, vastan vaid elukaaslase ning ema/isa/venna kõnedele. Teine kiiks või hirm on varbad, neid olen ka jälestanud ning kartnud lapsepõlvest saati. Meil oli vennaga narivoodi ja kõige jubedam asi, mis ta sai teha, oli oma varvaste üle ääre heitmine... :D Elukaaslasega oleme 7a koos olnud ning pole kordagi ta varbaid isegi sõrmeotsaga puudutanud, tal voodis ka nendega lähenemine keelatud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ka see varba teema.. ÜLDSE ei meeldi. Aga hirmuks ma ei nimetaks :D mu meelest lihtsalt rõvedad!

      Delete
    2. Mul vist võib täitsa hirmu alla panna, mõni jookseb mesilaste eest, ma pagen kiljudes varvaste eest :D

      Delete
  17. Ma kardan ämblikuid nagu tuld ja kõrgust

    ReplyDelete
  18. Täiesti kohutavalt kardan pikka heina ning keeldun selles kõndimast (isegi pikkade kummikutega). Tuttavad juba teavad, et mind ei tasu pika heina sisse vedada, sest see tähendab neile endale minu kukil tassimist.
    Veel kardan äiksevihma. Ma isegi ei tea, kumba rohkem, kas müristamist või välku, aga äike on hirrrmus. Ainuke põhjus miks ma kevadet/suve ei oota.

    ReplyDelete
  19. Mina kardan sipelgaid, noorena istusime murul, kus raudsipelgad ( pisikesed, punased) pesitsesid. Nood ei tee pesa kuhjana vaid elavad muru all...igatahes sain korralikult lühikeste pükstega maas istudes puretud, jalg oli täitsa kuplas...
    Nüüd kardan sipelgaid kui tuld, kord metsas piibelehti korjates jõudsin märkamatult ühe hiiglasuure sipelgapesa kõrvale, kui nägin, kus olen, jooksin nii kiiresti kui suutsin...muud asjad elan üle, aga need hirmsad sipelgad...

    ReplyDelete
  20. Vot see on teema kus oskan ka kaasa lüüa :D
    Ma kardan ikka päris palju asju, elatud saab aga jah.
    Kohutavalt kardan ämblikke, kooohutavalt, ükskõik kui väike või suur kui ma neid näen kuskil ma lähen täispaanikasse ja kui mul kedagi ei ole kes teda eemaldaks istun ööläbi üleval passin ämblikut ja nutan :D
    Kõrgust kardan metsikult, tõmbab jalad nõrgaks ja ei suuda selgelt mõelda, argh nii õudne.
    Süstlaid kardan paaniliselt, juba enne hakkan nutma kui süst välja võetakse ja kui tean et ees on süstimine siis olen samasugune nagu sa hambaarstile minnes. Tegelt süst ise üldjuhul ei ole valus, ma lihtsalt millegipärast kardan seda jubedalt.
    Hambaarsti kartsin ka vanasti meeetsikult, aga nüüd olen mingi imehea hambaarsti leidnud ja kannatan käed higistades ära.
    Need vist on kõige hullemad hirmud :)

    ReplyDelete
  21. Põnev teema. Hirmusid tuleb kokku ikka päris palju, kui pikemalt mõtlema jääda. Eks osad neist kvalifitseeruvad vb rohkem ebameeldivuste alla, aga palju neil ikka vahet on :D
    * Veider, et olen hakanud kartma looduses käimist, seda just kõiksugu putukate ja elukate pärast. Varem nagu ei kartnud ja loodus ise meeldib muidu väga. Meenub, kuidas aastaid tagasi tegin taimeinventuure. Sai suht pimesi läbi metsikute võsade, märgalade, metsade, üle pea heinaga maatükkide vantsitud. Hirmujudinad ajab peale, kui ainuüksi sellele mõelda. Kuidas ma suutsin, ei tea. Nüüd tundub isegi tavaline konn või röövik nii hirmus ja jälk, et võehh.
    * Kardan madusid. Mõnes mõttes liigituvad need ka elukate ja looduse alla, aga no vastik on neid isegi pildilt, ekraanilt vaadata. Brrrr!
    * Kardan õudukaid, vägivalda ja viha.
    * Kardan nugasid ja terariistu. See hirm avaldub nii veidralt. Mul ei ole probleemi nuga kasutada, aga kui keegi teine nt mu lähedalt noaga nt möödub või sellega mingeid ootamatuid liigutusi teeb, jooksevad mul hirmujudinad mööda selgroogu alla.
    * Jagan hambaarstihirmu. Kuigi enamasti suudan ma juba peale tuimestust rahuneda.
    * Kardan operatsioone. Keisrilõige on mu suurim rasedusaegne hirm.
    * Mingil määral kardan valu, kuigi see on ajaga tunduvalt vähenenud.
    * Kardan lagendikke. Olgu see siis vees või maal või kusiganes. Mingi ahastus tekib, et kuskile pole varjuda ega minna.
    * Kardan reisimist ja lendamist.
    * Kardan võõraid rahvusi (eelkõige tumedanahalisi). Eks eelarvamused on oma töö teinud.
    * Kardan metrooga sõita. Ma ei saa kunagi aru, kuhu poole sõitva rongi valima pean.
    * Kardan autot juhtida. Mul on load ja saan tegelikult sõidetud. Hirm kaob roolis üsna kiirelt ära. Aga alati on mingi hirmuvõbin sees, kui tean, et peab jälle sõitma asuma.
    * Kardan Tallinnat. Päris ausalt. MInu jaoks võrdub see reisimisega :D Sarnassed pinged.
    * Kõrgust ka loomulikult kardan, aga seda peamiselt siis, kui mingi reaalne oht olemas on vms. Kuskil kõrgemal käia vaadet nautimas pole probleemi.
    * Surma kui sellist ma vist pigem ei karda, aga suremist küll. St kui see on mingi pikem piinaprotsess. Hoopis palju rohkem kardan ma elu :/

    Rõõm on tõdeda, et väga mitmest hirmust olen oma 32 eluaastaga üle ka saanud. Nt lapsena kartsin ma paaniliselt metssigu (missiis, et ma ühtegi oma silmaga näinud polnud), ujumist, äikest, tuld, kõva lärmi, aastavahetuse rakette, haugisid (sest neil on nii hirmsad hambad), mesilasi, süste, arste, valu, lasteaeda ja kindlasti veel midagi, mis parasjagu ei meenu. Muide, kartsin ka kunagi lapsena oksendamist. Paradoksaalsel kombel aga olin mingi perioodi oma elus kannatasin buliimia all. Sinna see hirm ka kadus.

    ReplyDelete
  22. Minu suurimateks hirmudeks on samuti hambaarst ja veenivere andmine. Puhtalt viimase nägemine telekast võib minus esile kutsuda pea pöörituse ja kui ise verd andma pean siis pole välistatud ka minestus. Olen üsna nõrganärviline :D

    ReplyDelete
  23. Kardan paaniliselt kalu, konni, sügavust, kitsaid ruume ja väikseid koeri (siuksed mis rohkem alla-põlve)

    ReplyDelete
  24. Mina kardan koeri, ämblikuid, surma ja herlilasi/mesilasi/vaablaseid.

    ReplyDelete
  25. Minu suurim hirm on liblikad! Nii päeva- kui ka ööliblikad. Huuh! Ei suuda isegi telekast vaadata neid. Neile järgnevad igasugused muud putukad-mutukad kes lendavad, nt see pikkade koibadega sääselaadsed, põrnikad. Samas kärbseid, sääski, lepatriinusid, mesilasi ja herilasi nii ei karda.
    Mere osas kardan ma seda, et kui ma ujun seal ja jalg läheb vastu mingit kivi. Ma kardan seda ehmumist, kui ma ei näe, mis põhjas on. Kunagi väiksena lebotasin ujumismadratsil meres kui äkki tundsin, et miski tuli mu alla. See oli üks väga lahmakas lapik kivi, mis ei paistnud veest välja. Madratsilt maha ka ei saanud minna, sest siis ma oleks seda vetikatega kaetud libedat kivi katsuma pidanud :D

    ReplyDelete
  26. Ma kardan samamoodi surma, kuid ka seda et elu võib saada üks hetk otsa. Mingid pommitajad tulevad väikest Eestimaad pommitama ja mingid tuumapommid ja sellised asjad.. KOHUTAV..kuskil uudistes midagi loen jälle siis süda jätab mõned löögid vahele..

    ReplyDelete
  27. Ma olen avastanud endas hirmu tuvide vastu, kuna Balti jaamas tihedalt käies(tegelikult ûkskõik kus on tuvid) on nad seal nii ettearvamatud,vbl lendavad pähe vms. Eriti äkilise õhkutõusu peale ma tõmban pea õlgade vahele:D ja siis kardan veel mesilasi ja herilasi. Eriti viimaseid sest kui väike olin, nõelas herilane mind silma alla ja kui nüüd suvel on morsikannus herilane siis ma keeldun seda joomast. Alles ükspäev oli vanaemal toas mingi 5cm paks ja madalalt sumisev mesilane, karvane nagu tuust, ja ma kiljusin ja jooksin peaaegu riidekappi peitu :D

    ReplyDelete
  28. Kõiksugu putukad, mutukad, ussid jne... on hirmsad, aga kõige rohkem kardan siiski PUUKE. Ma avastasin selle hirmu alles hiljuti, kui üks päev mõtlema hakkasin, et mida kõige rohkem kardan ja need on puugid. Suvi tuleb ja siis neid liigub ringi ja meil kassid ka, kes neid kohe oskavad hulgim ülesse korjata enda külge. Kardan neid ko-hu-ta-valt.

    ReplyDelete
  29. Minu üks veidramatest hirmudest on ilmselt kõdi :D Talla alt ma ei karda, aga kui keegi mind niimoodi kõditama hakkab, et ala ei lase lahti, siis mul tekib täiesti paanikahoog ja hakkan nutma ja selle käigus võib kõdistaja lisaks veel mõne obaduse saada 😀
    Samuti kardan ämblikke ja ka herilasi, mesilasi jms. Kui nad on kaugel, on kõik hästi, aga kui lähedal, siis on kisamoist ikka palju 😀
    Keegi mainis varbaid.. Need pole ka minu teema, aga samamoodi ei nimetaks seda hirmuks, vaid lihtsalt kõige rõvedamateks asjadeks, mis inimesel olla saavad 🙄😂
    Ja ujudes kardan väga seda, kui keegi nalja pärast ala jalast kinni võtab. Ma ei ole kuigi hea ujuja ehk siis ilmselt on see uppumishirm. Üle pea vees ei julge ka väga ujuda.

    ReplyDelete
  30. Ise kardan ämblikuid ja pimedust, mis on üsna tavalised hirmud. Aga hirmudega seoses tuleb mul meelde hirm, mida kunagi kuulnud pole..Nimelt mul sõbranna kardab liblikaid, alguses tundus veider, aga siis lugesin kusagilt, et ongi olemas liblikafoobia.

    ReplyDelete
  31. Kuidas sa Koplisse elama sattusid? :O Naljakas, aga see info oli üllatav, sest poleks kunagi ette kujutanud sind mingis koledamat sorti kohas elamast. :D Oled ju selline.. Viimsitüdruk. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimsis elasin vanavanaema/vanavanaisa juures.. Kui nad surid, siis see korter läks müügiks.
      Peale seda siis ema ostis oma osa eest koplisse 2-toalise korteri :)

      Delete
  32. Ma kardan ämblikuid ja kõiki putukaid, kes võiks mu peale mingi märgi jätta. Rõve!
    Ma kardan meres käimist, kui seal on vetikad. Ma jooksen kohe välja kui mingi vetikas mul vastu jalga läheb.
    Ma kardan helistamist. Ma üritan seda igatepidi vältida. Just võõrastega. Seest läheb õõnsaks ja ma pean mingid punktid tihti valmis kirjutama, muidu ma ei oska midagi rääkida. Omadega on lihtsalt helistamise alustamine raske, seda ei karda.
    Ma kardan paaniliselt, et mu lapsega võib mingi õnnetus juhtuda. Mul on ilge paranoia sellega.
    Ma kardan ka koolis ja ülikoolis klassi ees seismist ja ettekandmist. Mujal ei ole probleemi, muidu oled suhteliselt avatud ja ekstroverteeritud inimene. Imelik lausa. Blackout on mul alati ettekannete ajal. Mulle ei meeldi ka sellele tagasi mõelda.

    Inimesed on ikka imelikud :D

    ReplyDelete
  33. ...ja ma kardan veel et salvrätt läheb mul hammaste vastu :D nii räme tunne, et oksele ajab. Judinad tulevad peale kui ma sellest kirjutan.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus sellega ka. Just käisin hambaarstil, kus pidin tükk aega just nimelt kokkumurtud salvrätti pressima hammaste vahel, oli see vast meeletu pingutus ja enesevalitsus, pisar oli taas silmanurgas, aga hingasin muudkui sügavalt sisse ja välja ja suutsin rahulikuna püsida :) Lapsena ma sain peaaegu et krambihoo, kui mõni teine laps talvel nt kindaid hammastega käest ära tiris, uuuuugggghhhhhh!

      Delete
  34. Hmm. Mina kardan:
    • Herilased ja mingid ussid ja maod! Rôve!
    • kõrgustes turnimist ( vaatetornid, seikluspargid, kõrgust ei karda aga just kuskil kõrgel ronimist)
    • pimedaid urkaid, mahajäetud angaarid, vanad mõisad. Jube ja never ei lähe nende ligidale.
    • Avalik esinemine vôôraste ees. Jubeee!!
    • Sukelduda. Kardan olla vee all.

    ReplyDelete
  35. Ma kardan jubedalt rahva ees k6nega esinemist, eriti kui peab improviseerima vms siis jookseb juhe t2iesti kokku ja ei suuda midagi normaalselt 8elda. Kui ntks tekst on p2he6ppitud ja ettevalmistatud siis probleemi ei ole. Ka ei ole muidu probleemi inimestega suhelda, ka v66rastega saan v2ga h2sti jutule. Aga kui on mingi suurem kamp rahvast ja palutakse s6na v6tta lambist siis v6tab ikka korralikult krampi kyll.
    Suuri prussakaid ja p2evakoeri kardan ka.
    Surma ma otseselt ei karda, pigem on isegi nagu p6nev v6i nii, et mis saab peale surma, aga vot seda ka v2ga ei tahaks, et mulla alla maetakse, eelistaks ka pigem kremeerimist.

    ReplyDelete
  36. Ma kardan seda, et mul hakkab avalikus kohas halb. Või pigem ühistranspordis. Ja nagu sinulgi merega, kutsub hirm esile just seda, mida ma kardan - paanikahoo (pea hakkab ringi käima, käed higistama ja nii edasi). Õnneks viimaste aastatega olen õppinud paanikahoogu ära tundma ning seega suunan oma mõtted juba varakult mujale.

    Lisaks kardan ma kõrgust. Või pigem kõrgelt kukkumist. Lendamisega mul probleeme pole, samuti kõrgel viibimisega. Aga näiteks köisraudteed, vaaterattad, läbipaistvate põrandatega kõrghooned jm. tekitavad hirmu küll! See on aga see hirm, millega ma proovin alati võidelda, sest tegelikult saab nii palju ägedaid emotsioone. Näiteks me käisime sel talvel Euroopa kõrgeimal vaateplatvormil mägedes ning see oli väga vägev, köisraudteest hoolimata :D Õnneks mul kaasa teab sellest hirmust ja alati lohutab ning kallistab :D

    ReplyDelete
  37. Kardan paaniliselt auto juhtimist kuigi load on olemas..

    ReplyDelete