Wednesday, May 17, 2017

39 Nädal: Eilsest ämmaemanda visiidist + mõtted sünnitusest


Täna räägin natukene detailsemalt kogu raseduse/sünnituse teemadel, seega keda see kategooria jätab külmaks, siis siit postitusest muud hetkel lugeda ei ole. Ma juba ainuüksi enda jaoks tahan neid numbreid ja mõtteid kirja panna. Kunagi on kindlasti lahe meenutada. Igatahes.. Asja juurde siis. Tegelikult on mul täna 38+6, aga ma mugavusest ühe päeva jagu ümardasin pealkirja. Meie beebigrupis tehti selline vinge exceli tabel, mis jälgib iga raseda tähtaegasid. See näitab konkreetselt, kui mitu protsenti rasedusest möödas on ja mitu päeva on eeldatava tähtajani. Minu ilunumbrid on tänase seisuga siis (97,1% ja 8 päeva TA-ni). Ma nii hästi mäletan, et tegelikult alles oli see number 50% ja mingi 120 päeva tähtajani. Juba siis mõtlesin, et ohhhhh.. Ei ole ju niii pikk maa enam minna! Praegu tunduvad need 8 päeva oluliselt pikemad, kui need kunagised 120. Eks sellel ongi ju tõetera sees, et lõpus venivad need päevad aeglasemini, kui iial varem. Aga räägime siis eilsest visiidist.. 

Viisin hommikul uriiniproovi ja kella neljast saime Kristoga ITK juures kokku. Jõudsime nii umbest täpselt 10 minutit varem kohale. Istusime nagu eeskujulikud õpilased Triin Rootalu uksetaga ja olime õhinas. Kui Triin oma kabineti ukse avas ja meid nägi, siis tegi ta suured silmad ja küsis, et ototototot, mis Teie siin teete? Selgus, et meie visiidi aeg oli hoopis kell 11:45 olnud ja meie jumala valel ajal kohale tulnud. Tundub, et me oleme mõlemad juba peast parajalt rasedad. Õnneks saime ikkagi vastuvõtule ja pidime lihtsalt natukene uksetaga ootama. Päris piinlik oli küll.. Isegi rasedakaardi ja telefoni meelespeas oli õige kellaaeg kirjas. Hmh. 

Kui Te mäletate, siis 02.05 käisime UH-s, et tita ligikaudset suurust teada saada. Mind jälgitakse üsna terase pilguguga just seetõttu, et tita liiga suureks ei kasvaks. Ta on terve raseduse vältel olnud ikkagi kasvust ees ja lõpus lausa pooleteise nädala jagu. Viimases ultrahelis hinnati beebi kaaluks ligikaudu 3100g (see oli siis mai alguses). Sellele tuginedes ütles ämmaemand esialgu, et tegelikult võime rahulikult lasta tital kuni 42 nädalani küpseda ja anda talle vabad käed. Kaal on ju eeskujulik! Tuleb, siis kui tuleb. Esilekutsumiseks põhjuseid ei näe. Tänaseks arvas ta (nende eelmiste ennustamise numbrite põhjal), et tita võib kaaluda vahemikus 3400-3500g. Mõõtis veel mu vererõhku (110/85 - natukene kõrgem, kui tavaliselt) ja vaatas üle hommikul antud proovid. Kõik numbrid olid korras. Palus ta mul siis korraks selili ka heita, et vaadata üle tita südametöö ja EPK. Kõigepealt katsus ta vaagna juures tita pea olukorda. Pea on kenasti all, aga päris fikseerunud vist veel ei ole. Ta täpselt ei osanud öelda. Südametöö oli kena ja seal mingit murekohta pole. Nüüd oli aeg EPK-d mõõta: 40! Nädalaid oli mul ju kõigest 38+5 (eile). Okei.. See tegi ämmaka natukene murelikumaks ja ta otsustas ümber. Kuna ma ikka nii pisikene olen, siis tahtis ta, et läheksin esmaspäeval 22.05 korduv ultrahelisse ja vaatame selle tita suuruse ikkagi igaksjuhuks uuesti üle. Päris vägilast ta mul sünnitada ei lase. Homme ja esmaspäeval peab uue uriiniproovi ka viima. Uut aega ämmaemandal mulle anda ei olnud enam, seega suhtleme nüüd kirjalikult edasi. 

Okei.. Segased tunded olid meil peale seda kohtumist. Oeh. Kogu selle tohuvapohu sees on mul hea meel, et palkasime eraämmaemanda Minni-Triinu (kes muide on maailma kõige vägevam ämmakas evereverevervver), kes meid siis natukene nõustas ja asjale selgitust andis. Meil on omavahel kokkulepe, et hoian teda smside/kirjade teel pidevalt toimuvaga kursis. Annan talle ülevaate peale igat ämmaemanda visiiti ja siis me koos arutame/peame olukorra üle nõu. Võin talle küsimustega alati smsi ka saata ja vastused tulevad ruttu. Ta on nii vingelt personaalne ja armas inimene! Ma võin vist käsi südamel öelda, et tema palkamine oli terve raseduse üks parimaid otsuseid.. Nüüd siit samast jätkates on järgmine mure. Meie ämmaemand on 24-27 mai ära. No täiesti ära.. Lennukiga kaugel ära. Mu missioon on ikkagi enne seda ära sünnitada. Või peale! Tahaks, et just see armas inimene meie väikese printsi ilmale aitaks. Ma nii usaldan teda ja see annaks mulle tohutu turvatunde, kui tema meiega sellel tähtsal päeval oleks. Ma nii loodan, et siit mingi murphy ei tule ja me just sellel ajal sünnitusmaja poole ei tõtta. Pöidlad pihku, pöidlad pihku! Hetkel jäi otsus nii, et.. Vererõhu, kaalu (olen juurde võtnud 14 kilo) ja proovide tulemustega oli ämmaemand väga rahul. Pidime esmaspäeval kohe peale ultraheli suhtlema ja siis saab juba edasisi otsuseid teha. Eraämmakas arvas, et 40+0 võime lõpuni kanda küll, aga peale seda tuleb juba võibolla sekkuda (loodame mõlemad, et nii ei lähe ikkagi) ja eelistame loomuliku sünnituse varianti. Samas ei taha me mind päris puruks ka tõmmata ja teeme sellised saatuslikud otsused peale esmaspäevast arsti visiiti. Kuna kõik taolised ultrahelid on siiski ebatäpsed, siis proovime ikkagi leida tita jaoks parima võimaliku variandi ja rutakaid otsuseid ei tee. 

Aga sünnitust ma eriti ei karda.. Ma olen ennast üsna palju selles valdkonnas harinud, olen arvestanud sellega, et kõik ei lähe alati ilusti, olen arvestanud, et see on põrgulikult valus ja olen endale eesmärgiks võtnud, et annan endast parima. Muu ei olegi oluline. Tehtud saab see igaljuhul.. Kuidas täpselt, selgub jooksvalt. Ma ei ole omale illusioone loonud ja ei plaani kinni pidada mingist kindlast plaanist. Püüan oma keha kuulata ja usaldada arste. Meie keha teab ja oskab tegelikult palju rohkem, kui me arvata oskame. Meie ülesanne on lihtsalt südame ja mõistusega aru saada, et kõik see tuleb läbi elada selleks, et oma armas kõhubeebi võimalikult turvaliselt siia ilma aidata. Nagu esimene vanemlik ülesanne või nii. Eks kindlasti on piiiiiiisikest sorti hirm ka. See enamasti avaldub unenägudes. Täna nägin unes, et me olime Kristoga Balil. Mina olin mega, mega rase ja pool inimkonda oli nakatunud mingisugusesse viirusesse. Seda sai ravida ainult nii, et tuli teostada veealune operatsioon?! Kõik organid võeti välja ja loputati seal samas vees puhtaks ning asetati keresse tagasi?! No jumal, jumal.. Mina siis arvasin, et kindlasti on tegemist mingi vandenõuteooriaga ja tegelikult tahetakse meilt lihtsalt organeid ja kõhubeebisid varastada. Nii me üritasime põgeneda. Alateadvus on ikka üks müstiline paik, kas pole?

PS! Ma olen täiesti unustanud meelde tuletada, et Breden Kidsi e-poest, saab alati koodiga "COSTANY" -10% soodsamalt oste sooritada! Neil tuli just uus kevadkollektsioon välja ja ma ei suuuuuuuda neid vaadata. Ma varsti hakkan meie kasse tudukombedesse riietama! http://bredenkids.comAA ja PS, PS! Eesti blogiauhindade hääletus käib veel viimased 14 päeva.. Kes seda veel teinud ei ole, siis oma lemmikule blogijale saab hääle anda siin: http://eba.marimell.eu. Meie pesa leiab eluliste blogide all nimega "www.costany.ee". Ühe IP alt saab hääletada kuni 5 korda. 

54 comments:

  1. Kui ma loen seda postitust, siis mul on täiesti selline tunne, et sa oled lõhkemas. Tundub, et sealt on tõesti vägilane tulemas. 😅

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Kas sa oled perekooli lonegutes ka käinud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa olen.. Lausa viies vist? Sünnituse, tugiisiku, vastsündinu eest hoolitsemise, sünnitusjärgse perioodi ja imetamise loengutes :)

      Delete
    2. Millistes käisid koos Kristoga, millistes üksi? Kas see tugiisiku loeng pole mitte rohkem kaaslasele suunatud?
      Pean ka ennast loengutesse registreerima hakkama :)

      Delete
    3. Kristo käis kõikidel kaasas va imetamine :)

      Delete
  4. Jõudu ja jaksu pisipoja sünnitamisel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähh Jaana heade soovide eest! :)

      Delete
  5. Ohh.. karta vist pole tõesti mõtet kui kõik hästi. Poja sünnitust ise ei kartnud absoluutselt, imelik öelda aga mulle isegi meeldis sünnitada 😄 Rase ei taha enam olla never aga sünnitada võiks küll veel 10 korda 😄 Aga noh, kõik see oli kindlasti tänu sellele et epiduraali sain. Enne seda oli ikka kolevalus. Nüüd poja kohevarsti poole aastane, ja no oli ikka eriline hetk küll kui ta mulle lõpuks rinnale pandi 😍

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rase pole kaa niii hull olla, lihtsalt.. See võiks mingi paar kuud vähem kesta :D 6 kuud oleks norm rase olla! hihi

      Delete
    2. Mul vastupidi. Rase võiks olla veel 10x, sünnitada noh jah.. :D Epiduraali ei võtnud. Aga kuna hetkel alles 1 laps ja kokku tahaks 3, tuleb veel hakkama saada mõned korrad :) Triinu-Liis, mitut last Sina soovid?

      Delete
  6. Triin Rootalu oli mu esimese raseduse ajal ämmmakaks ja tõesti super inimene. Sünnitust võttis vastu Minni-Triinu ja no tundsime end küll nagu aukülalised. Väga hüper-super! Oled heades kätes ja kindlasti läheb kõik hästi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tundub, et igasugused Triinud hoivad kokku :D

      ITK ämmakas on Triin, eraämmakas on Minni-Triin, mina olen Triinu.. Näed sina ka Triinu :D ihi!

      Delete
  7. Kõrgem vererõhk lõpus võib olla märk lähenevast sünnitusest nii mulle ütles minu ämmaemand. Ei tea kui õigus tal oli aga 3 päeva peale seda oli mul poiss käes😋 edu teile selle selleks suureks tööks ja loodan et läheb lihtsalt. Hetk kui laps on käes ununeb kõik valu jms 😄😆

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noo see oleks ju ainult positiivne! :D

      Delete
  8. Tead ma tahan Sind naaatukene lohutada 😊 Olen ise ka väike ja sale. Minu esimese poja sünnikaal oli 3,6kg (50cm pikk) mis minu meelest on täiesti ok kaal väikesele poisile, st pole liiga suur. Ja minu teine poja sündis kaaluga 4,2kg (52cm pikk) ja ma ütlen ausalt et minu jaoks vahet polnud, ei tundnud et üle 4kg last oleks olnud nüüd jube raske sünnitada. Peale sündi võttis ämmakas poja sülle ja ütles "Oiiii no küll see on alles suur beebi, kindlasti üle 4kg!" Aga mina vaatasin teda ja imestasin et kui pisi-pisike ta ikka oli ☺️
    Peale mõlemat sünnitust õmmeldi mind korralikult aga sp et mul olid jube kiired sünnitused ja keha lihtsalt rebenes kuna polnud veel valmis sünnitamiseks, mitte sellepärast et lapsed oleks jube suured olnud.
    Ma loodan et natuke annab sulle südamerahu see et sa ei pea kartma "suurt" beebit 😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehehhe.. väiksed aga usinad onju? :D

      Delete
    2. Mul oli sama. Laps oli 3,7 kg ja 54 cm, tuli mega kiirelt (3h) ja selle rutuga tulemise pärast olin ribadeks, laps oli ikka nagu tikutops mu arust :D ps: olen ise ka 50 kg ja 164 cm, suht väike :D

      Delete
    3. Mina ka samades mõõtudes nagu eelkõneleja ning laps sündis peaaegu 4,5 kg ja 54 pikk

      Delete
  9. Täitsa ulme,mina nägin kusjuures täna öösel teid ka unes�� Te Kristoga töötasite Gonsiori tänaval kuskil Gruusia sōőriku kohvikus??!!������ Sa sibasid ringi,olid super rase ja järgmine hetk oli sul juba beebi kätel aga poisi asemel oli hooppis tüdruk.Kristo veel riputas pōlle varna ja ütles et ongi kōik ja panite kohviku ukse lukku,kliendid sees������
    Ja see kōik oli nagu nii päris��

    ReplyDelete
    Replies
    1. hahahaha :D:D mul üks tuttav nägi veel mind täna unes.. Seal ma sünnitasin kolmikud :D

      Delete
  10. Ma muidugi üldse ei usuks neid ultraheliga mõõtmisi ja kaalumisi. Istusin ise 38 nädalal neli päeva haiglas tursetega. Ultraheliga öeldi, et te proua sünnitate pisikese lapse( tütar oli 3174), 40 + 2 sünnitasin 3920 gr poisi, ei ütleks, et pisike.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see ongi umbmäärane jah :)

      Delete
    2. Mul pandi ikka väga pihta UH-s beebi kaaluga, öeldi 3300g ja poiss sündis 3310g :)
      Nii et jah, oleneb täitsa.

      Delete
    3. mulle öeldi esilekutsuis hommikul et laps 4,100 ja siis kui 7h hiljem sündis oli 4,490.
      ja esimese lapsega öeldi kaks nädalat enne sünnitamist et 3,050kg. ja siis kui sündis oli 4,775. no kahenädalaga ikka 1,7 ei kasva ju võisiiski?! :D

      Delete
    4. Minu ennustatav 3,5 kilone syndis lõpuks 4,5 kilosena. Hea et ma ette ei teadnud, et sellise vägikase pean synnitama 🤣

      Delete
    5. Mul on jälle vastupidine kogemus, poisi sünnikaaluks ennustati 4,1 kg. Tuli hoopis 3,1 kg ja 52 cm pikkune nuudel :)

      Delete
  11. Olen ka juba seda maininud, aga ka mul oli ühel sünnitusel Minni-Triin, oleme temaga juhuslikult ka hiljem kokkupuutunud ja no see inimene on ämmaemanduse lagi? Ingel? Superwoman? Ei leia õiget sõna. Ta teeb sünnituse poole kergemaks ja ma olen väga kogenud sünnitaja, et julgeda väita seda. Pöidlad pihku, et ta teil olemas saaks olla!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ta on tõõõõõõesti nii super! Ma ei kujutaks seda teekonda temata üldse ette!

      Delete
  12. Taitsa uudishimust, palju siuke eraämmaka palkamine maksab? :)

    Teile elan igaljuhul väga kaasa ja küll kõik läheb hästi!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. 350 eurot on eraämmaka palkamine :)

      Delete
    2. Aaa ja suur aitäh ka heade soovide eest! Need kuluvad kindlasti marjaks! :)

      Delete
  13. Plaani paika pole tõesti mõtet panna...kergelt ma ise sellega nt põrusin :D Esimese lapse sünnitusel pressisin ma õigesti, ei karjunud, õige hingamine-laps tuli valutult (jah..valutult. See oli kõige lillelisem hetk kogu sünnitustegevuse ajal). Teadsin ju mina, et kui esimese lapsega pressisin juba õigesti siis ilmselgelt ka teisega.
    Aga ei, teise lapse pressimise ajal karjusin ja röökisin nii, et mees ei suutnud seda ukse tagagi kuulata, rääkimata õigest pressist. Mul oli niiiiiiiiiiiiiiii valus, et ma ei tajunud ära millal on tuhu ja millal mitte..ma ei hinganud õigesti, pressisin ka siis kui tuhu polnud. Ehk kõik oli täiesti öö ja päev. Muidugi äe sõnul oli kõik hästi ja olin tubli..ta mõistis, et avatus tuli lihtsalt nii järsult ning tita kiiresti peale ja seetõttu oli ka meeletu valu. Aga nagu ütlesid..tehtud see saab niivõinaa, olenemata siis kui kergelt või raskelt 😀

    ReplyDelete
  14. Ma olen sama pisike kui Sina ning esimest last oodates oli samuti epk alati 2-3cm rasedusnädalaist ees. Ultraheli järgi pidanuks sündima u 3,5kg laps, aga tuli üle 4kg (38pluss5 ndl sündis). Ämmakas samamoodi muretses natuke ja viimasel visiidil isegi ütles, et ilmselt suur ning 3,8kg kanti :D Raske oli sünnitus ja lõppes ikkagi keisriga. Aga kõik ununeb ja praegu ootan teist last, hetkel 31ndl täis. Proovin ikka ise ka seekord :) Lapse kaal ei pruugi mingit olulist rolli mängida, kui kõik asjaolud omavahel hästi kokku langevad. On meiesugused pisikesed ka 5kg põnne ilma õmblusteta välja punnitanud. Katsu mitte muretseda liialt, positiivne mõtlemine on juba pool võitu. Loodan, et varsti saad oma pisikest juba kätel hoida!

    ReplyDelete
  15. Alles sa teatasid, et oled rase ja juba kohe kohe oled sünnitama minemas. Kus see aeg lendab alles. Sünnitamine on jube valus aga kui oled ilusti puhanud ei ole see raske, pressimiseks läheb siis pole õnneks enam valus. Vähemalt minul polnud. Võiks veel 10 korda pressida aga valutada ei taha 😃
    Ole tubli. Igahetk võib pihta hakata.
    Juba ootan, et näeks teie pojakest :)

    ReplyDelete
  16. Kas te olete keiserlõike peale ka mõelnud ?
    Miks ma küsin kuna mäletan aasta tagasi mõtlesin küll kõik asjad peast läbi mehega kuidas ja mida haiglas teeme umbes .. aga keisrilõikest mul väga polnud aimugi .. või ei viinud end väga sellega kurssi kuna ei osanud teada et see tehakse ..
    Olen ise ka pisikest kasvu . Sünnitasin 41+4, valutasin haiglas 23h ja siis asjalood halvenesid nii lapsega kui minu vererõhuga ja öeldi et max paar h on sul võimalus veel valutada aga kui ei toimu avatust edasi siis peame keisriks valmis olema kuna lihtsalt vererõhk on nii kõrgel mul et pressimiseks mul võib jamaks minna ja lihtsalt ei jaksa .. muidugi lõpuks läks keisrilõikeks laps oli 4kg600g. uh järgi öeldi 3kg600 +/- 400g
    Kõik toimus veel üldnarkoosis ja järgmisel päeval oli ikka segadus suur .. kuna ei osanud ette arvata et keiser tehakse ja ei osanud kuidagi ollagi .. aga olen tänulik et lapse + minu tervise halvenemise tõttu tehti seda .

    Aga pea vastu ja ole tubli naudi veel neid mõnusaid viimaseid rahulke öid . Puhka, puhka, puhka :D mina sellest aru ei saanud miks mul soovitati koguaeg puhata enne sünnitamist aga kui öösel haiglassr läksin ja seal väsinult valutasin siis sain aru mida selle all mõeldi et PUHKA :D
    Olge tublid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul empsil oli minuga keisrilõige.. Nii palju oleme mõelnud jaa, et kui keiser, siis mehe rinnale laps ja Kristo viibiks juures.

      Ma üritan küll seda puhkamise soovitust kuulda võtta, aga kuidas on võimalik ette puhata? :D sellesmõttes, et magad ikka niii palju kui und antakse (olgugi, et käid 10 korda öösel vetsus) ja päeval toimetad/teed täpselt nii palju kui jaksu on :D

      Ette magada on ju võimatu? :D

      Delete
  17. Kas oli lihtne otsustada millisesse haiglasse sünnitama lähed?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina tahtsin kindlalt Minniga sünnitada ja valisin selle haigla, kus tema oli :)

      Delete
  18. Hihi, ise olen ka suht pisike(160) ja kodanik oli lausa 3880 ja 52cm pikk �� Kuid käisin erakliinikus arstil(tartus) ja seal mu arst ütles ka mulle et nad ei luba mul 4kg last ise sünnitada ��
    No kutt oli minujaoks suur ja tuli vaakumi abiga, olin lõhki nii seest kui väljast, üsna korralikult kui 3h õmmeldi ��
    Seega jõudu vägilase sünnitamisel, minul läks oma vägilasega üsna kiiresti kõigest 7h ja esmasünnitaja��
    Oled armas ��

    ReplyDelete
  19. Oeh mäletan kui minul esimene sünnitus oli, poiss ei tahtnud kuidagi moodi välja tulla. Lõpuks oli esile kutsumine ja alles kaks paeva hiljem hakkasid valud pihta. Kaks tundi kuskil olid valud aga ikka ei tulnud välja. Lõpuks tehti keiser. Aga kõik onneks korras, imestan et ise nii rahulikuks jäin. Loodan et ei hirmutanud.:D aga sina triinu hoia mõtted ikka positiivsed, kõik laheb hästi. Hiljem kui oma tibu syles hoiad saad aru et eii olnud hullu midagi. Ilusat ootust ! :-)

    ReplyDelete
  20. Sünnitamise ajal kõige olulisem on hingamine. Valude ajal sügavalt ja nn kõhu kaudu. Oluline on mitte krampi minna. Iga valu on üks samm lähemale beeble. Edu!

    ReplyDelete
  21. Ma pole varem kommenteerinud, kuigi lugenud olen su blogi viimased 3-4 kuud. Tahtsin Sulle imelist sünnitamise kogemust soovida! :)
    Tean nii hästi, kuidas aeg venis... eriti esimese rasedusega. See oli kohati selline tunne, et pole võimalik enam taluda seda ootamist. Mind aitas samas see mõte, et su pisike on käesoleval hetkel ju tegelikult lähemal Sinule kui kunagi varem :) Sinu südame all... Osake Sinust.
    Julgen paar soovitust anda, ilmselt neid tuleb uksest ja aknast, aga ikkagi :) Ma olen sünnitanud kolm last loomulikul teel. Mind tohutult aitas muusika. Ja see pidi kindlasti kõrvaklappidest tulema. Sünnituse lõpus kuulasin muusikat küll ühe kõrvaklapi kaudu. Võtsin kaasa väga erinevat, lemmikmuusikat. Ja see aitas tuhude ajal nii hästi ja ma sain muudest häältest ennast välja lülitada, mis osakonnast tulid. Teine soovitus: naerata ja naera sünnituse ajal hästi palju! Naerata tuhude vahepeal ja kui võimalik püüa teha seda ka tuhude ajal. Sulged silmad ja naeratad, mehhaaniliselt kasvõi, see nakkab ja süveneb, ja andis nii palju lõõgastust ja head tunnet (tõestatud ju on, et endorfiinid vabanevad kui naerad). Väljutusperiood on minu jaoks alati kõige raskem olnud. See on see aeg, kui mu teadvus häguneb kuhugi teise maailma. Püüdsin minna väga valu sisse, seda mitte karta, sellega kaasa minna ja kujutada ette kuidas ma AVANEN. Hea, kui keegi seda veel korrutab aegajalt.
    Imelist sünnitust Sulle!

    ReplyDelete
  22. Ma sünnitasin 36+3 nädalail. Vist mängis rolli see, et siiberdasin koguaeg ringi ja kui üks päev kodus, toas vankriga "sõitsin" siis ütlesin punule, et "tule juba välja, ma tahan sinuga kärutama minna. Aga tule hästi sipsti, et sa emmele haiget ei teeks"
    paar päeva hiljem oligi mul sünnitustegevus peal- mees oli vanemate juures saunas ja minu juurde ei tulnud kuna eelmisel päeval käisin EMOs kontrollis ja ei mingit tegevust, keskööl hakkasid valud ja siis kutsusin ka mehe. Mingi aeg kutsusin omale kiirabi järgi, ise seisin kodus aknal ja hoidsin jalgu ristis. Kell 02.00 olin haiglas ning viisteist minutit hiljem hingasin lapse välja :D
    Kogu selle aja vältel ma nagu kardsin aga hingamise ja tuhu äpi tõmbamise ja aja jälgimise vahepeal polnud nagu päris kartma hakanud. Kusjuures, telefoni akut oli tol õhtul ka aint 5 prossa, sellega sain haiglas emale ja mehele smsid saadetud ja imiku pildud tehtud :D
    Igatahes, tubli oled! Varsti kohtute ka teie oma printsiga, kerget sünnitust sulle :)

    ReplyDelete
  23. Mul see aparaat näitas tuhude ajal vapsee üle 5 kg last 😁 tegelt sündis 4110g.

    ReplyDelete
  24. Kas sa vastad ainult kiirematele kommenteerijatele? Eelmis(t)e postitus(t)e all ka palju kommentaare, aga vastuseid pole :-(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti mitte.. ma lihtsalt ei jôua 100% kôigile vastata aga proovin alati vôimalikult paljudele. Vastan ju ka facebookis, instagramis, youtube'is, meilides ja privaatses chatis. Annan endast alati parima, et enamikule vastata :)

      Delete
  25. Ma ise ema pole ja titat ka veel ei kanna ( kunagi varsti) ent nii hea meelega jälgin sinu tegemisi! Loodan, et kõik kulgeb kenasti ning et juba varsti varsti saame uuele ilmakodanikule tsau öelda! Päikest tervele perele! 💗

    ReplyDelete
  26. Tere! Olen neiu, kes teoreetiliselt võiks Sinuga samal ajal sünnitada. Mul hetkel 40+4, kuid mingit sünnitama mineku tunnet pole. Kõik lähedased küsivad, et kas juba kõht ei valuta vms. Käisin ka mai alguses uh-s ja minu preili pigem väiksem või on nüüd juba ilmselt ennast normkaalu kosunud. Olen ka esmarase ja lohutan end mõttega, et esmased kannavadki veits üle, kuigi soovisin emadepäevaks emaks saada. Olen Sinuga nõus, et sünnitusel tuleb enda keha kuulata, sedga pole ma mingeid plaane teinud. Natuke ikka kardan ka, aga otsin tegevust, et mitte sellele mõelda. Loodan nüüd enne teisipäeva ära sünnitada, nimelt on mul siis ämmaka visiit. Võib ju siiski juhtuda, et sünnitame samal päevl!:)

    ReplyDelete
  27. Minul oli ka esimene rasedus Rootalu ämmakaks. Ja juba poole pealt selgus, et laps umbes nädala jagu kasvust ees. Ja lõpus samamoodi Uh-d, et selgust saada ja ka seal laps suur. Sellest hoolimata lasi Rootalu kanda mul lõpuni ja laps tuli 10
    päeva peale TA. Kaalus 4.2kg ja sünnitus oli kohutavalt raske, mingi hetk ka seiskus, kuna ma enam ei suutnud. Seega mina olin ämmakas pettunud, et kuigi poole raseduse pealt oli juba näha, et suur laps, lasi Rootalu veel niipalju üle kanda. Ka sünnitusmajas imestati selle üle. Nüüd taas rase ja võtsin uue ämmaka, kes tundub palju mõistlikum ja hetkel ka laps õnneks kaalus (eks oleneb ka, mille jârgi ja kui täpselt TA pandud).
    Aga sulle edu! Ehk läheb sünnitus lihtsalt!

    ReplyDelete
  28. Minul oli analoogne "sünnitusplaan". Minu meelest pole esmasünnitajana võimalik kõike detailselt kirja panna, sest niikuinii ei tea, mis täpselt toimuma hakkab. Ainus asi, mille varasemalt enda jaoks ära otsustasin ja ka mehele selgitasin, oli soov mitte kasutada ühtegi valuvaigistit (naerugaas, epiduraal jne). Minu jaoks oli see nagu... pidepunkt? Ehk et kui oli ka väga valus, siis ma ei hakanud paaniliselt sahmima ja erinevaid võimalusi paluma, mis elu kergendaks. Teadsin, et mina ise saan hakkama. Samas tunnistan, et kui oleks olnud pikem sünnitus, räägiksin võibolla teist juttu. Hoian igatahes pöialt sulle :)

    ReplyDelete
  29. Ma ei tea kas mu kommentaar läks läbi...soovitan võtta lõpuraseda konsultatsioon Kiia juures. Absolute must kui veits kardad. www.hypnosynnitus.ee

    ReplyDelete
  30. Ma ei tea kas mu kommentaar läks läbi...soovitan võtta lõpuraseda konsultatsioon Kiia juures. Absolute must kui veits kardad. www.hypnosynnitus.ee

    ReplyDelete