Monday, April 17, 2017

Tüdrukuteõhtust - Kas ma tõesti ei ole sellest kirjutanud? Mul oli ju lausa kaks! #shameonme


Ma siin tükk aega jälle sorteerin arvutis pilte, et neid ilmutusse saata, sest peagi, peagi tulevad juba beebipildid peale. Aga käisin siis mööda mälestuste radu ja meenutasin igast vingeid hetki oma elust. Ühel hetkel jõudsin suvel toimunud tüdrukuteõhtuteni. Ohhhhh! Kui ma hakkasin kõiki pilte välja otsima, siis kammisin blogi ka läbi, aga ma leidsin täpselt 0 sissekannet nende ürituste kohta. Kuidas see võimalik on? Mul on kuidagi nii selgelt meeles, et rääkisin neist mõlemast. Mul on selles mõttes hirmsasti vedanud, et mina sain lausa kaks tüdrukuteõhtut. Ühe sellise 2-päevase tripi Pärnusse (koos kõikide kohustuslike lollustega ja oma elus oluliste inimestega) ja teise sellise mõnusalt privaatse, luksusliku oma parima sõbrannaga. Muidu oleks tegemist olnud ühe üritusega, aga Mallu oli tol hetkel rase ja Marike hüppas talle õnnetult kõhu peale ja nii pidi Mallu hoopis haiglasse minema. Vaesekene! Hiljem otsustas ta mulle eraldi sellise armsa olemise korraldada. Küll mul on alles vedanud. Aitäh! Hirmus piinlik on ka tegelikult, et ma pole midagi kajastanud.. (kui midagi just kogemata tõesti kustunud ei ole). Oma isiklikult facebooki lehelt ja instagramist leidsin pilte küll, aga siit.. Mõhkugi! Aga ongi õige hetk see viga ruttu parandada. Mul oli niiii vahva ja ma hea meelega jagaksin Teile mõningaid meenutusi antud õhtutest. Aitäh tüdrukud nii vinge "nime ärasaatmise" eest!

Aga alustan esimesest tüdrukuteõhtust. Mulle valetati, et sõbrannad läksid kõik omavahel riidu ja et minu ülemus Leanika ja Mari-Leen otsustasid mulle kahekesi ühe vinge õhtu kinkida. Nii mind viidi kontorisse, kuhu oli tellitud meikar, et mulle ilus nägu pähe joonistada. Kui me siis välja suundusime ja ümber nurga üks imeilus limusiin seisis, siis oli pilt selge tegelikult juba.. Terve limusiin oli täis mu häid sõbrannasid, kõik oli nii ägedalt roosamanna ja nädalavahetus võis alata! VINGE! Limusiin keeras otsa Pärnu suunas ja tee peal pidin täitma igasuguseid erinevaid "kohustuslike" ülesandeid. List oli ikka VÄGA pikk. Iga täidetud ülesande eest sain punkte. Üks hetk aga pidas limusiinijuht auto kinni, ütles, et krediit on otsas ja hakaku ma nüüd hääletama. Egas midagi.. Ma ei ole mingi hädaldaja ja hääletasingi kõik 10 naist ilusti autode peale. Ise sõitsin koos ülemusega viimasena rekkaga. Autojuht ei rääkinud sõnagi eesti, vene ega inglise keelt.. Me lihtsalt viisakalt naeratasime omavahel ja isegi ei püüdnud teineteisest aru saada. Me ütlesime ühel hetkel lihtsalt "STOPP" ja saimegi õiges kohas maha. Mõned naised sõitsid muide kanakastide peal?!


Ausalt öeldes on päris naljakas neid pilte vaadata.. Good old times! Ma siin lõpurasedana ei tahaks üldse uskuda, et ma kunagi nii peenike ja mitte rase olin. Või otse pudelist shampust jõin? Või varahommikul riietega ujumas käisin? Meile oli broneeritud selline päris lahe ühistuba ühes hostelis (saime kõik koos mõnusalt põõnata) ja elasime seal nagu laagris. Hehehhee. Peale öist klubituuri oli vahva veel pimedates voodites omavahel kogetud emotsioone jagada. Mõni magas, mõni jäi veel tantsulavale keerutama ja mõni tegi hommikul kohe uue shampuse lahti. Mul hakkab juba sellest mõttest kõrvetama! Sõime korralikult sushit, jõime palju roosat shampust, käisime Stefanis söömas, müüsime shotte ja üldse oli väga vahva. Kõige ägedam kogu selle asja juures oli ikkagi see, et nii minu lapsepõlve sõbrannad, kui ka uued sõbrad, olid koos midagi sellist teinud ja terve selle nädalavahetuse minuga veetsid. Selliseid võimalusi tuleb meil elus ju haruharva ette. Päikeseline Pärnu oli meie vastu ka väga helde!


Leidsime linna pealt ühe poissmeesteõhtu kamba ka.. Saime siis kumbki üksteisele midagi maha müüa ja ülesanded maha kriipsutada. Ma soovisin talle palju edu, sest minu ülesanded olid ikka olulisemalt kergemad, kui tema omad. Vaene kutt! 

Aga teise päeva õhtul viidi mind silmad kinni Pärnu randa.. Sealt edasi Hedon spasse (enne pidin bikiiinid riiete alla selga panema). Kaasa anti mulle ainult ID-kaart ja ninatilgad. Seal ootas mind muide Kristo, kellel oli samal ajal poissmeesteõhtu ja meie õhtu päädis sellega, et saime seal spas kahekesi edasi mõnuleda, massaaži nautida ja hiljem tõi meid tüdrukute poolt ette tellitud takso tagasi Tallinnasse. Nad olid selle taksjohiga eelmisel õhtul tutvust teinud ja said mingi hea diili. Tüdrukud muidugi unustasid ainult selle ära, et mulle märgade ujukate asemel vahetuseks aluspesu ka jätta. Oih! Igatahes oli meil väga vinge seal omavahel muljetada ja vaikselt (pohmellis ja unisena) tagasi Tallinna poole kihutada. 


Teise tüdrukuteõhtu korraldas mulle mu armas Mallur. Ta ei saanud eelmisest osa võtta ja otsustas minuga siis kahekesi üks veeta. Kaasatud oli meikar ja fotograaf. Mallu oli kaasa võtnud oma pulmakleidi, et saaksin printsessina mööda Swissôtelli sviiti ja vanalinna ringi tuuseldada. See oligi see saatuslik hetk, kui ma tegelikult veel ei teadnud, et ma selles samas kleidis ka abiellun. Kleidi teemat teavad vist enamik, aga kes kursis ei ole, siis kirjutasin sellest lähemalt siin: Link

Mallu valis kohaks swissôtelli, sest see oli täpselt see sama koht, kus Kristo veebruaris mu kätt palus. Isegi tuba oli täpselt see sama. Mulle tehti imeilus meik, lokid ja Fotoraat tegi minust mõned "buduaari" fotod. No mälestuseks või nii. See oli ka päris vinge kogemus ja noo.. Vaadates praegu neid pilte, ei usu ma endiselt, et see mina nendel piltidel olen (kujutage mind ette praegu samal ajal suures Kristo t-särgis, aluspükstes ja sassis juustega diivanil istumas.. Olles ise nagu korvpalli alla neelanud)


Õhtu lõppes sellega, et me jalutasime koos troikasse, meiega ühines Ivar, me sõime pliine hapukoore, kalamarja ja sibulaga ja olgem ausad.. Meile valati paar pitsi viina ka. JULM! Istusime seal paar tunnikest, rääkisime juttu, itsitasime ja siis saadeti mind tagasi hotelli. Sinna tuli Kristo ka ja saime seal koos ööbida. 

Ausalt öeldes.. Seda kõike uuesti kirja pannes, muutun ma paratamatult päris emotsionaalseks. Ma olen nii suure õnnega koos! Mul on nii ägedad sõbrad, maailma vingeim abikaasa ja aasta 2016 oli tõesti.. Minu elu kõige ilusam aasta! Midagi olen ma siin elus väga õigesti teinud, et kõik hetkel niimoodi läinud on. Ma nüüd plaanin siin terve päeva heldida, pildid trükki saata ja siis kunagi pensionärina neid samu kahte õhtut igal pulmaastapäeval meenutada ja lastelastele jutte rääkida. Vot tak. 

10 comments:

  1. Sul on tōesti vedanud ja tead, mis kôige naljakam, ma olen Sind jälginud umbes 2aastat ja elasin Sulle juba ammu kaasa, aga siis hakkasin meenutama su vana nime ja no ei meenu :D Igastahes olen ammu tahtnud öelda, et Sul on tôesti imeline elu ja nii mehe ja sôpradega tohutult vedanud! Edu Teile kōiges! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. .. Kõige naljakam on see, et ma ISE KA unustan ära mis mu nimi enne oli :D "Triinu Liis Raudmägi" olin enne.. "Triinu Liis Epner" sobib kuidagi paremini onju? Hehe.

      Aitäh sulle ilusate sõnade ja soovide eest! Aitäh, et oled minuga! :)

      Delete
    2. Saad aru, mul ei tulnud ka praegu meelde :D

      Delete
    3. Jumala veider :D Ega praegu mõeldes ei sobiks sulle enam Kaasik ka. Treimanniga nii harjunud :D

      Delete
  2. Erkroosa on sinu värv! Lihtsalt LUMMATUD!

    ReplyDelete
  3. Mina olen samuti sinu tegemistele juba ilmatuma pika aja kaasa elanud ja teen seda kindlasti ka edaspidi. :)
    Saatuslikul kombel avaldasid sa selle "flashback" postituse just täna kui mina käisin just oma pulmakohta broneerimas, hehe. Arvan, et see on hea märk sellest, et ka minu pulm läheb sama ladusalt kui sinu oma. :)

    ReplyDelete
  4. Mida julma on pitsis viinas ja otse pudelist shampa joomises? Sa ju nii noor inimene. Miks sa endast pidevalt ideaalse inimese muljet jätta tahad? Või loeb su mõni lähedane seda blogi, et sa koguaeg vabandad selliste asjade pärast? Melus ütlesid ka et piinlik tunnistada et Kristoga klubis tutvusite.Mis selles imelikku on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilmselt on siin mööda rääkimine.. Ma ei ole kuskil endale pahaks pannud, et endale natukene alkoholi lubanud olen. "JULM" ütlesin, sest viin pitsist ei maitse hästi. Otse pudelist shampa joomist mainisin eraldi, sest ma olen hetkel rase ja ma ei mäleta millal ma viimati üldse alkoholi jõin :D :D viskasin nagu nalja või nii. Kirjutan ju selgelt : "Ma siin lõpurasedana ei tahaks üldse uskuda, et ma kunagi nii peenike ja mitte rase olin. Või otse pudelist shampust jõin"

      Ka MELU TV saates ütlesin seda naljaga, et "Piinlik tunnistada, aga klubis tutvusime.. Kristo tegi parasjagu shotte baarileti ääres". Ma ju isegi naersin peale seda lauset :D See ei ole ju tõsimeeli öeldud, et mul häbi oleks vms. Muidu ma ju ei räägiks sellest? Veel vähem viskaks nalja selle üle?

      Ei tasu igast sõnasabast kinni võtta :) Ma ei ürita end kuidagi välja vabandada ega mingit ideaalse elu kuvandit luua. Oled mind valesti mõistnud.

      Delete
    2. Triinu valetab...ta tegelikult ongi ideaalne...:(

      Delete
    3. https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/ac/8c/dd/ac8cdd82e05479b66b5cb9638af01721.jpg

      Ok, ok.. Nali, naljaks :D

      Meie kõigi elu on täpselt nii ideaalne, kui ideaalseks me seda ise peame. See, kui ma ei räägi sellest, et mul parasjagu sellel päeval kellegiga tüli on, ei tee seda olematuks. See, kui ma ei räägi blogis oma kõikidest hirmudest, ei tee neid olematuks. Ma lihtsalt juhtun päris tugevalt uskuma "The secreti" jõusse ja ma vägagi teadlikult väldin pideva negatiivse väljendamist/nurisemist, sest see ainult kutsub seda juurde.

      Nii lihtsalt ongi :)

      Delete