Friday, April 21, 2017

My perfect imperfections - Aga mis teeb Sinust, Sinu?

Tavapärases olekus olemas. Selle pildiga tervitasin oma armast abikaasat keset rasket tööpäeva.

Meie pesal on üks konkreetne lugeja, kes käib iga paari nädala tagant siin blogis, et jätta üsna sarnase sisuga kommentaare. Tean, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest IP aadress ju kattub. Igatahes.. Sellel inimesel on tohutult hinge peal see, et ma alati ainult positiivseid asju kajastan. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole, aga suures osas küll. Olen kirjutanud küll mõningatest kurbadest olukordadest meie elus.. Meie maja kindlustusjuhtumist, muredest kõhubeebiga (emos käigud), ühe tuhkru vikerkaaretaha saatmine jne, aga sellesmõttes on sellel lugejal õigus, et ma ei kajasta selliseid igapäevaseid negatiivseid asju. Ma ei plaani seda ka tegelikult kunagi tegema hakata. Mõnel korral olen sellele inimesele kommentaarides ka vastanud, et kas teda teeks hästi rõõmsaks võimalus lugeda sellest, kuidas mina/Kristo/keegi meie perest tülitseb või muredes supleb? See blogi siin ei saa iialgi selline koht olema. Selleks on teised blogid. 

Ma hästi sügavalt usun külgetõmbejõusse (kes on lugenud "the secret" raamatut, see teab, millest ma räägin). Ma usun siiralt, et kõik see, mida sa õhkad väljapoole, tuleb sinuni ringiga tagasi. Ma soovin oma argipäevad siiski ümbritseda võimalikult suure osakaaluga positiivsuse ja ilusate mõtetega. See on minu viis eluga toime tulemiseks. See teeb mind õnnelikuks ja toimib minu jaoks. Loomulikult nääkleme ka meie vahel Kristoga, aga ma kohe kindlasti ei kirjuta sellest blogisse. Milleks? Sellel puudub absoluutselt igasugune eesmärk või tulemus. Samamoodi ei kirjuta ma siia muredest töökohal või perega. See on nii isiklik ja ma hea meelega hoian selle osa iseendale. See, et ma nendest asjadest ei kirjuta, ei tee neid olematuks. See on lihtsalt minu otsus. Ma ei proovi luua blogiga illusiooni ideaalsest elust. Ma lihtsalt tahan jagada seda positiivsemat osa argipäevast. Uudised on negatiivseid asju täis. Mina hoian neist täiesti teadlikult eemale ja lihtsalt ei loe uudiseid..

Aga tegelikult on see eelnev jutt vaid sissejuhatus postitusse. Ma tegelikult tahtsin kirja panna hoopis mõningad sellised asjad, mida läbi arvuti ekraani on raske näha, kuid siiski eksisteerivad. Need on minu täiuslikud "ebatäiuslikused". Need on need asjad, millest reeglina ei räägita, aga on väga suureks osaks meie elus (meie endi olemuses). Mis teevad meist selle inimese, kes me täna oleme. 

1. Ma kõnnin üks jalg sissepoole. Lapsena oli see päris tugev probleem, aga vanusega olen õppinud seda rohkem kontrollima. Kui ma end, aga ära unustan, siis jah.. Vasak jalg kipub "laisalt järele lohisema". Nii on minu jalanõud alati ühelt poolt rohkem kulunud.


2. Mul on selline nahahaigus nagu valge kliiketendustõbi. Piltidel on näha valged naha laigukesed. Teoreetiliselt ei ole see midagi hullu. Pean end lihtsalt tihti kreemitama. Mõnel kaob see haigus paari kuuga, mõnel on see 10 aastat. See ei ole nakkav, ta on lihtsalt välimuselt selline.. Teistmoodi. Nagu pigmendilaigud oleksid. Kirjutasin sellest kunagi rohkem siin : link

3.  Mul on kolm hammast välja tõmmatud. Üks neist asub mu paremal küljel (taga) ja väga suurelt naeratades on seda vahel näha. Plaanin sinna kunagi implantaadid panna. See tekitab minus ebakindlust, aga olen hetkel õppinud sellega elama. Selles hambas oli kunagi nii tugev närvipõletik, et see tuli kahjuks välja tõmmata.

4. Mu üks silm on suurem, kui teine ja üks kulm kõrgemal, kui teine. Ma oleks nagu pidevalt "kahtlustav" :D

5. Ma olen pisikest kasvu. Kõigest 153cm. See on kõige esimene asi, mida inimesed minu juures märkavad. Kui ma esialgu olin sellepärast päris ebakindel ja tahtsin väga, et inimesed näeksid minus midagi enamat kui "appi, sa oled jälle lühemaks jäänud", siis nüüd olen õppinud seda kasvu armastama. Ma olen see "hirmus pisikest kasvu tüdruk", kes hästi meelde jääb. 

Mina ja mama

6.  Mu naba all kasvavad natukene tumedamad karvad. Nagu mul oleks see meeste "litsiriba". TMI, aga nii on. Õnneks on olemas vahatamine/raseerimine. Ma olen üldse selline natukene tõmmum (meie peres on palju nö punast verd: vene, aseri, ukraina jne). Mu vanaisa oli aserbaidžaan.. Täiesti süsimust. Nahast, juustest ja silmadest. Hästi temperamentne ja samamoodi lühikest kasvu. Emps on mul ka selline ehtne slaavi naine. Eks mina ise olen samuti rohkem sinna poole. Minu ema hakkab meie lapsega suures osas ka vene keeles rääkima, mis on hästi tore. Nii on lapsel väike keeleline "põhi all" tulevikuks ja koolis selle võrra ehk natukene lihtsam. 

Mis on Teie täiuslikud ebatäiuslikused? Mis teeb Teid just eriliseks? Kas olete neid omadusi alati armastanud või õppinud ajaga armastama?

75 comments:

  1. Me oleme õed hambutud (L) :D

    ReplyDelete
  2. Mul on samamoodi see "litsiriba" nagu sa ütlesid.. tekivad vahetevahel sellised täitsa paksud ja tumedad üksikud karvad ka sekka ja need ma pinsettidega nopin välja :D Pole vahatamise peale mõelnudki, ma kuidagi kardan, et kui rohkem näppida seda ala siis hakkab see karv seal vohama ka :D Pluss muidugi rasedusega on mu kogu kõht nagu ahvil (ilma liialduseta), no ikka üliiii korraliku karvkatte all. Jeesus ma ütlen. Vaatan ja imestan, kuidas see võimalik on. Ma tõesõna loodan, et ämmakal on õigus ja need juurdetulnud karvad kaovad koos rasedusega :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noh, isegi kui ei kao, siis sa tead, et sa pole üksi.. Ma olen samasugune ahvike :D :D :D

      Delete
  3. Sa oled lihtsalt fantastiline naine! :)
    Ja eks meil kõigil on mingeid asju, mis enda juures nii palju ei meeldi, aga lihtsalt tuleb aktsepteerida, on ju palju hullemaid asju maailmas.
    Ja ma arvan ka seda, et kõik, mida ise anname, tuleb mitmekordselt tagasi. Võiks ju kogu aeg vinguda ja halvasti öelda, aga midagi sellest ei muutu ju, lihtsalt endal on halvem olla. ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähh Piret! Nii ilusti ütled. VAU! :)

      Delete
  4. Haha, mul ka see "litsiriba", aga no kui on siis on, nagu sa ütlesid, et vahatamine/raseerimine eksisteerib. Naha osas kimbutab vahelduva eduga allergia, mis avaldub pisikeste vesivillikestena sõrmedel ja peopesas, see pole ka väga kena vaatepilt, aga lahti ka ei saa sellest, tuli täiesti tühjast ja loodan, et lahkub ka samamoodi. Aa ja käsivarred on mul toredate pikkade karvadega kaetud. Nooremana häbenesin seda väga, ema lohutas, et ehk puberteediga kaovad ära, aga ei ja nüüd olen juba leppinud sellega. Vahepeal isegi hea naljatada meessoost isikutega, et näe, mu käed karvasemad kui sul :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja mina millegipärast olen kätelt täiesti karvutu.. Pean pidevalt selgitama, et ma ei raseeri neid :D

      Mul kooli ajal olid parimal sõbrannal ka sellised pikemad karvad kätel ja ma olin lausa kade. Nii, et ei tasu üldse põdeda.. Mõned on lausa kadedad selliste käekarvade pärast! :D

      Delete
    2. +1 ! Kunagi oli mul peika, kellel tundusid vähem karvased käed, siis oli küll natuke piinlik, nüüd olen juba "suurem" ja endaga rohkem leppinud... ja nüüd on mu kõrval sootuks mehelikum ja karvasem härra, nii et ei peagi ebakindlust tundma! :D

      Delete
    3. Pikad käe karvad tähendavad rikkust. Võta seda kuidas tahad ;)

      Delete
  5. Mulle just meeldibki, et Sinu postitused on alati nii mõnusalt positiivsed...:)! Mind isiklikult häirib hullult see pidev kirumine ja halbade asjade ümber nämmutamine..Arusaadav ju, et kõigil on mured ja neid peabki jagama MÕNE teatud inimesega :)
    Soovitan kõigil sammuti vaadata "The secret" raamatu järgi tehtud filmi, kes lugeda ei viitsi :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma filmi ka vaadanud! :) "Dreambookid" ja visualiseerimine on suureks osaks minu igapäevases elus.

      Delete
  6. Mul on kaaaa need naba alused karvad pisut tumedamad.. ei ole mingi silmnähtav joon vói riba, aga ma ise tean et need on ja need jubedalt hãirisid.. midagi nendega ma teind ei ole ja peale rasedust onnedd enamjaolt kôik kadunud.
    Mul on ka naba kohal suur arm, sest rebestasin nabaneedi âra..
    Mul on rasedusest puusadel tiigrikriimud, aga ônneks on nad nyyd heledamaks lâinud.
    Mul on peast laiali hoidvamad kórvad. Pãris dumbo ma nüüd pole, aga nt pôhikooli ajal ma ei tahtnud juukseid kinni hoida mitte kunagi, sest mulle tundus et kôik ainult mu kõrvu nãevadki 😃 praeguseks olen leppinudnja armastan patse ka 🤣

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tiigritriibud on ju need kõige ilusamad triiiibud! :)

      Delete
  7. :D hihiii palun vabandust aga ma siin sain jälle naerda su postituse asjade kohta. Üks põhjus miks ma sinu blogi loen ja lugema jäin on see et sa oled lühike nagu mina :D Ma olen 155 cm :) ja nii lahe on lihtsalt et keegi on minu pikkune ka :D nagu sugulashing oled vms :P
    Oi kui põnev su perekonna ja rahvuste lugu on. Kas oled sellest ka blogis kirjutanud natuke lähemalt? Pole su blogi veel algusest lugema hakanud, kuigi plaanis oli.
    Ja see et sa ainult positiivseid asju kirjutad. nu ma ka ikka vahel kadestan ja mõtlen et küll teil on ikka niii täiuslik elu :D Aga noh nüüd hakkas kergemet oletegi ikka inimesed mitte mingid superinimesed :D ma tegelt ennem teadsin seda aga ei uskunud :P
    Aga tegelt mulle just meeldibki lugeda teie blogi kuna sa kirjutad positiivselt ja rõõmsalt asjadest. Aitäh sulle!
    UPS jäin vist lobisema :D
    Aga enda ebatäiustest rääkides aam mul on ka mõned tumedad karvad aga otse ülahuulepeal. hullult põen seda. ma sündisin nii et mul on 4 varvast. väikeseid varbaid ei ole mul. Põdesin seda aastaid aga nüüd eriti ei põe ja julgen ka suvel plätusid kanda.
    Ja ka mina tahtsin olla pikem ja olin kurb et ma modelliks ei saa :D Aga nagu ma siis enda kohta ütlen Ma olen pisike ja armas!!!! :)
    UPS UPS ok ma siis lõpetan lobisemise selleks korraks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me nagu kamp minione :D :D :D

      Ma ei ole eriti oma suguvõsast kirjutanud.. Ainult nii palju, et minu isa on kurt (eestlane), minu ema kuulja (venelane) :D Selline huvitav kombo.

      Minu emapoolne vanaema on venelane ja ema isa on aserbaidžaan. Isa poolt on kõik eestlased.

      Ja neli varvast.. See tundub nii vahva just ju! :D

      Delete
  8. Minuarust on see just väga tore. Jutt siin pole imal suhkruvatt aga just hea ja positiivne. Minuarust sellised mix-rahvustest suguvõsa lood on nii huvitavad, et kuidas sellised inimesed üldse omal ajal kokku said. Võiksid sellest kirjutada. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :) Eks see on rohkem mu vanemate lugu mida jagada. Ma ise ei hakka, hehe :)

      Delete
  9. Ma kunagi mehelt küsisin, et miks tal karvad kasvavad nabast alla? Vastas rõõmsalt,et litsirada nh. Ma nagu mis mõttes? Vastas, et nh paremini alla saaks suunduda. 😂

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nimetatakse jah litsiribaks seda :D ei teagi miks

      Delete
  10. Kõige alguseks toon ära, et Sa oled mu kõige lemmikum blogija ❤❤ ja just elurõõm, heatahtlikus ja siirus toob mind juba aastaid siia lehele tagasi. See on nagu narkootikum vaadata sind säramas ja saada ise positiivne energia siit blogist (halba on ju igalpool niigi piisavalt) Ühesõnaga Te olete IMELISED 😍
    Sinu suurim fänn maailmas 😇

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui armsad sõnad Triinu!! Aitähh sulle :) made my day!

      Delete
  11. Mul on geneetiline haigus, mis väljendub siis selles, et mul on laubal vasakul pool lohk,kulmud on erineval kõrgusel,nägu on veits viltu,küüned on pikkupidi pooleks ja üks jalg on pikem kui teine. Kahjuks kandub see suure tõenäosusega mu tulevastele lastele edasi. Mind on terve elu sellepärast noritud ja see teeb mind väga ebakindlaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kuule.. Nagu ainuüksi siit kommentaaridest lugeda saab, siis peaaegu kõigil on tegelikult midagi sellist, mis ebakindlust tekitab. Ka nendel kõige, kõigematel. Minu isa näiteks on sünnist saati kurt. Kunagi lapsena pabistas ta sellepärast väga.. Isegi mina lapsena pabistasin, et minu isa oli teistmoodi.

      Isale pakuti kunagi kõrvadele mõeldud operatsiooni, et ta saaks osaliselt vaegkuuljaks (noh, ei midagi kindlat, aga oli väike võimalus) ja ta loobus sellest. Ta eelistas vaegkuulmisele olla kurt. Samas tänu tema puudele oskan ka mina näiteks sõrmendada ja natukene viipekeelt rääkida :)

      Delete
    2. Aga kas sa Triinu ei karda, et see mittekuulmine võib ka su lapsele edasi kanduda?

      Delete
    3. Ei karda.. Tal ei ole see nö kaasa sündinud viga, vaid ta haigestus haiglas olles mille tulemusena ta kuulmise kaotas imikuna.

      Delete
    4. Minul on kaks venda kurdid ja samuti pakuti neile seda operatsiooni varianti kunagi.
      Mõlemad keeldusid aga pole neil elud elamata jäänud.
      Mõlemad super tublid.vanemal vennal juba kaks lastki ja hullud spordi tegijad on-mõlemad mängivad korvpalli :)
      Kas sa oskad ka viipekeelt?

      Igatahes sinu blogi on super ja sina isa tundud üli armas inimene olevat :) jätka samas vaimus :)

      Delete
  12. Väga huvitav oli lugeda seda. Kas sa ise räägid ka vene keelt siis? ☺️

    ReplyDelete
  13. Mul on ka päris mitmeid ebatäiuslikke, osadega olen õppinud elama- osadega mitte kunagi. Esiteks, olen ka pigem selline "tumedam", seega on kehal rohkem "karvkatet" ning raseduse ajal muutus ka kõht jõle karvaseks..aga kardan ka, et kui vahatada, siis läheb hullemaks veel :( Näol ka liiga palju karvu..ja sellega ei harju ükski naine kunagi...seega vaha on kodus alati olemas ja pintsetid. Olen tihti peegli -ees. Samuti olen kogenud kunagi sellepärast nn koolikiusamist. Sarnane on meil see, et mul kulmud erinevad - nii kujult kui kõrguselt :D Aga ega elu elamata ei jää sellepärast.

    ReplyDelete
  14. ma olen ka nooruses pidanud põletiku pärast hambast loobuma, hiljem olen mõelnud, äkki oleks ikka saanud päästa hammast, a kahjuks väideti ja ju oli hull olukord ning mitte. Olen tundnud ka et olen hambutu" jms, a tegelt päris palju ikka hambaid suus:D.
    Mul on ka vahel nagu üks silm suurem ja teine väiksem, inimene ei pidavatki vist väga proportsioonis olema. Ning mulgi on üks tobe väike või kaks musta karva naba alt kasvavad, neid ma ka vahel kitkun ära ja tuleb tagasi. rinna juures on ka mõni must karv:P:D. oh neid hormoone.
    Pigem on toredam, kui inimesed kirjutavad headest emotsioonidest ja elurõõmust, sest selline ving hala ja nutt, ei ole eriti lahe ega kiirga head.
    issand see keel on krussis ju, nii õudsalt põnev:P
    mu mees oskab ka kulme, kõrvu jms liigutada:P:D.mina teen aint nägusid, ei oska:D
    kuigi kunagi ma oskasin üht varvast krõksutada kondi mingi kragin varbad kokku kinni. a noh jah, mul n.ö päka sirutuses jääb suur varvas püsti, kuigi pressimise peale saab seda alla ka kuidagi painutada. mul on ka sada viga, sada ilu a las olla. kord olen maailma kenam, siis olen tobe pakspeenike jne.:P:D

    ReplyDelete
  15. Nonii... esimene kommentaar siin vinges ja POSTITIIVSES blogis. Tahan öelda, et olete kadestamisväärselt armas perekond :)

    Nimelt minul on MEGA lai puus/kints, millega olen pärinud enda emalt ning olen õppinud selle kumerusega elama ning vahel vaatan, et see isegi kena ja omapärane. Samas pükse on küll raske leida, aga vahest siiski saab... Paavlist näiteks :D Olen ka loomulik punapea, mida üsna noores eas juba põdema hakkasin, sest mind noriti selle pärast. Olin oma elust sellepärast 7 aastat musta peaga. Esimest last ootama jäädes otsustasin värvimisele lõpu teha ning nüüd, olles juba kahe lapse ema, olen olnud mõnda aega loomulike juustega ja selle üle ikka TÄIEGA õnnelik ja tänulik! Olen saanud nii palju komplimente. Kõige rohkem meeldivad mu juuksed minu Amastusele :)
    Veel oskan ma silmi väristada, mis vahel kõneainet pakub ja nalja teeb.

    Rääkides hammastest... minu jaoks valus teema :(
    Olen alles 23 aastat vana ning peale kolme tarkuse hamba on mul välja tõmmatud 4 purihammast. Mõlemalt poolt, alt, kaks. Pluss veel kunagi lapsena juhtus esimese ülemise hambaga kaks korda kole õnnetus, mille tagajärjel on seda hammast mitu korda üles ehitatud ja parandatud. Nüüd on suu nagu malelaud - iga hammas oma värvi. Neratada väga ei julge, söömine on üsnagu raskendatud. Nelja hamba puudumise tõttu on aastatega tulnud teiste hammaste vahele vahed ning asi kisub aina hullemaks. Olen püüdnud ikka käia regulaarselt hambaarstil, et nipet-näpet korda teha, aga 5 implataati on liiga hull.
    Küll kunagi tuleb aeg, kus saan kõike süüa probleemideta ning julgen suu kahti haigutada ja laulda (armastan seda! :P)!!!

    Päikest #

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ka üsna mitmeid "lapitud" hambaid. Meil ei ole ka peres eriti heade hammastega vedanud

      Delete
  16. Mõned inimesed lihtsalt tahavad arvatavasti seda tunnet ja teadmist, et vot näed, pole kellegi elu ideaalne. Või tahavad lihtsalt parastada. Niii tobe! Me kõik oleme ainult inimesed ja mitte kellegi elu pole ideaalne.
    Anywhoo.. meeldib ka minule just sinu positiivsus. Viginat ja vingu ongi siin maailmas liiga palju!
    Nagu sinagi, ei kirjuta ka mina halbadest asjadest ja muust taolisest, sest milleks..? Blogi on just see koht, mille sa lood just nii postiivseks kui ise soovid. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähh Liina heade soovie eest! nii armas :)

      Delete
  17. Selle jala asjus, kas füsioterapeudi juures oled käinud? Kui ntx liiva peal paljajalu astuda ja jäljed ilusti otse ei jää on suure tõenäosusega puus veidi paigast ja pannakse balansi nö tagasi. Pärast sünnitust 3 kuu pärast oleks hea minna, paljud naised sünnituse käigus ka saavad viltuse puusa vms sest sünnitades laps liigub kanalites jms. Et lihtsalt siuke info! Ma olin kuni 27 eluaastani viltuse puusaga ja siis selgus et mitte kaasa sündinud probleem vaid millalgi tekkinud ja saab korda teha. Siis väiksem võimalus alaseljavaludeks kah!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole käinud.. Hmm. Ehk peaks minema :)

      Delete
    2. Tartus näiteks (äkki tallinnas ka) on selline asutus nagu jalaekspert ja seal siis tehakse jalatalla uuringuid ning meisterdatakse isiklikult sobivad tallad/jalanõud inimesele. Kui taldadega korrigeerida, siis ei vaju jalg rohkem ära ja ei kannata jah ülejäänud luustik. Tartus on veel ortopeediakeskus, kus tehakse tallauuringuid ja taldu.

      Delete
  18. Mulle on pikkust antud vist muist sinu oma ka. :D 190cm pikk naisterahvas ei ole lihtne olla. Kooli ajal noriti pikkuse pärast ja eks siiani kuuleb neid "Issand kui pikk", "Sa oled veel kasvanud" ja "Kuidas sa nii pikk oled" ohkeid. Lihtsalt nüüd jätavad need kommentaarid külmaks, mõnel juhul saab inimesele vastatud kuidagi enda üle nalja tehes, et lõpuks on temal piinlik oma rumaluse üle, mitte mul oma pikkuse. :)
    Ja põsel paar cm ninast eemal on kaks sünnimärki lähestikku, millest ma üldiselt ise pole väga välja teinud aga olen saanud komplimente et armsad tähnud on. :)

    Mariliis

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võtsid jah.. Minu osa ka omale, hehe :D

      Delete
  19. Mulle nii meeldib see, kui inimesed julgevad nimetada enda juures "ebatäiuslikke" asju, sest me kõik oleme enda suurimad kriitikud, aga kui lugeda neid asju paberil (või siis antud juhul siin ekraanil), siis ei tundugi need üldsegi olulised. Võib-olla on asi selles "ma polegi oma murega üksi" tundes ja tajumises, et enamus inimesi neid asju tähele ei paneks, kui me ise neid vigu välja ei tooks. :)

    Mul endal ka üks tagumistest hammastest välja tõmmatud. Õnneks seda naeratades näha pole ja keegi mulle päris suu sisse ei vaata. Tahaksin samuti sinna kunagi lasta implantaati panna, aga hetkel on asi jäänud raha taha. Meie peres on üldse kõigil üsna nõrgad hambad. Veel olen lapsest saati olnud väga tumedate silmaalustega, mis ei ole tingitud väsimusest ega stressist. Õnneks on tänapäeval olemas palju häid peitekreeme ja -pulki, mis mu mure ära peidavad. Veel on mul ninaluul üks väike kühm, mis tavaelus mind ei häiri, aga teatud nurga alt tehtud fotodel suuremana paistab, kui tegelikult on. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt kasutan ka Photoshopi abi, et oma nina na-tu-ke-ne sirgemaks teha. Sest see lihtsalt tekitab minus parema tunde, kui hiljem oma fotosid vaatan.

    ReplyDelete
  20. Hei! Oled imearmas ja ilus naine. Minu täiuslikuks ebatäiuseks on samuti see kliikendustõbi. Mulle tehti biopsia ja diagnoosiks põletikuline dermatiit. Samuti heledad kuivad laigukesed. Öeldi samuti, et ravi pole vaja. See tuleb ja läheb. Kellel kauem, kellel vähem. Ja samuti leppinud, sest tegelikult on see reaalselt pisiasi. Küsimus aga sulle..kas oled peale kreemitamise mingisugust ravi proovinud? Siiski sooviks katsetada

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ole muud ravi proovinud, sest see mind nii väga ei sega. Mul on laigud siiani ainult õlgadel ja natukene dekolteel :)

      Delete
    2. Minul on ka kliiketendustõbi :) Mulle soovitas nahaarst pesta sellise šampooniga, nagu ketokonasooli sisaldavat šampooni (apteekides müügil). See on küll kirjelduse järgi peanaha jaoks, kui minule soovitas nahaarst seda mu käsivartel kasutada. Kui tunnen, et "haigusnähud" on jälle suurema hoo sisse saanud, siis pesen ca nädalakese iga päev - hõõrun nahale ja lasen vahul toimida (5...10 min). Hiljem pesen profülaktika mõttes korra nädalas või nii. Tihtipeale jääb see mul mingi hetk soiku ja siis tulevad need laigukesed tagasi, aga see on muidu üks variant, millega ravida ja leevendada olukorda :) Ja muidugi kreemitamine, nagu Triinu Liis teeb.

      Delete
    3. Mulle kirjutas nahaarst kliiketendustõve raviks välja kreemi nimega Travogen. Laigud kadusid ravi lõpuks ära ja pole 7 aasta jooksul enam tagasi tulnud. Soovitan ka teil kõigil nahaarstiga konsulteerida selle kreemi osas (kui ma ei eksi, siis on see retseptiravim). Ainuke asi, et määrima peab ettekirjutatud aja jooksul. Isegi siis, kui laigud varem ära kaovad, kreemitada tuleb ikka edasi kuni kuuri lõpuni.

      Delete
  21. Neil, kellel endal halb elu ongi hea lugeda, et teistel samamoodi s*tasti läheb. Nad saavad sellest justkui mingi narkolaksu, mida aina veel ja veel tahaks. Selle asemelt, et oma elus mingi pööre sooritada, käiaksegi ilkumas ja teiste eluilu rikkumas.
    Minu arvates on su blogi mõnus ajaviide. Aitäh sulle selle eest!

    ReplyDelete
  22. Mul sama asi vasaku jalaga! Mul juba põlvest sissepoole. Olen õppinud sellega elama, aga siin-seal tulevad kas fläshbäkid tagasi või uued juhtumid. Pubeka eas oli mul legend, et olen autoõnnetuse üle elanud, et kuidagigi seda õigustada. Kuna üldine enesekindlus suht madal, siis aeg-ajalt leian jälle end sellele tähelepanu pööramast. Selles suhtes, "hea teada", et kaunitaridel nagu sa, sarnased probleemid:D

    ReplyDelete
  23. Ma olen ka 153 cm pikk ja rohkem ei kasva :P Kunagi tundus, et see jäi inimestele ette. Eriti selle pikkuse juures tundun ma oma vanuse kohta palju palju noorem ja siis tihtipeale jäi selline mulje, et sellepärast vanemad poisid ei vaatagi mind :D Aga need kes teavad mu tegeliku vanust siis see pikkus on just selline armsuse üks tekitajast. Pisikesei naisi meestel hea kaisutada, kui mees pikem, oh seda tunnet ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No mul ju Kristo on mega pikk :D 193cm lausa, ihhhiii. Ma kaon ta kätevahele ära lausa

      Delete
  24. Mul vasaku jalaga sama probleem. Kõnnin sissepoole. Arsti sõnul sellest, et lampjalg ja seljas mingi lülide teema. Raviks määrati 5 päeva ravivõimlemist aga kasu polnud midagi - ei imesta. Nüüd see arst koos mu perearstiga korruptsiooni skandaalis, seega pole nad väga pädevad just omal alal.. Pikka maad kõndides valutab ka jubedalt. Kliiketendustõbi on ka suht häiriv, mul värviline varjant sellest, tumedad laigud igalpool. Arst soovitas Nizoral shampooniga pesta, natuke on heledamaks läinud õnneks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle öeldi, et mul on laiu ja pikivõlvi pidi lamenemine? Oli äkki selline nimetus? :D väga keeruline igatahes

      Delete
    2. Mul oli mingi lülide vahed kitsenenud vms teema :P

      Delete
  25. Ma olen vaadanud seda filmi "secret" ja ma ka usun, et inimene saab, suures plaanis, seda, mida ta välja ütleb. Ma blogisin sellest filmist kunagi: https://lastejutud.wordpress.com/2015/09/07/kuidas-saada-koike-mida-tahad-ja-valtida-onnetut-elu/

    Kui ma olin laps, ma käisin ka üks jalg sissepoole. Ma ei tegelenud väga aktiivselt sellest lahti saamisega, aga see läks täiskasvanuna ise ära. Ma usun, et see tuli mingist lapsepõlveprobleemist, mida isegi nimetada ei oska, aga enam seda mul igatahes pole. Ise läks ära.

    Sa oled tore ja sümpaatne inimene, jätka nii!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vedas.. Ma ikka lombakas :D :D :D Kristo vahel ikka naerab mu üle, et ma kõnnin nii "armsalt", kui ennast ära unustan.

      Aga aitäh sulle ilusate sõnade eest Manjana! :) It means a world to me!

      Delete
  26. Mul ka litsiriba :D nad üsna laiali alati, mitte nagu üheskoos :D

    ja mul on hästi kiire karvkasv, pean raseerima reaalselt iga paari päeva tagant..

    ReplyDelete
  27. Ma olen küll veidi pikem kui Sina, kuid siiski lühemat kasvu, mis on alati olnud veidi häiriv, sest tundub, et KÕIK on minust pikemad :D.
    Mul on ühes silmas eri värvi täpp (sektor). See oli mul terve kasvamise aja selline... murekoht. Selle tõttu olen taibnud, kui tähelepanelikult inimesed silmi vaatavad. Mitu korda on minult küsitud "mis sul silmas on?!?!" (pigem halvustava või kartliku tooniga). Kui inimesed seda ei maini, siis läheb endalgi meelest, kuid kui üks inimene satub mainima ja siis mitu inimest sinu ümber kogunevad, et seda kõik koos vahtida... siis tunnen küll ennast siiamaani ebamugavalt :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on muide huule peal sünnimärk.. Koguaeg keegi ütleb, et "Kuule, sul on midagi huule peal.. Pühi ära" :D

      Delete
  28. Minul on olnud kunagi ajukasvaja operatsioon,mille tulemusel jäin peaaegu kõigist oma pikkadest ja paksudest juustest ilma.Olin väga kaua aega ebakindel pärast seda operatsiooni juuste pärast,kuid viimased aastad küll enam mitte.Pigem mõtlen just sellele,et olen sellise asja üle elanud ning pean ennast hoopis tugevaks inimeseks ja olen uhke enda üle. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi! Muidugi pead uhke olema sellise asja eest! Sul on super tubli keha ja hing, et sellisest asjast võitu said! :)

      Delete
    2. Tegelikult võitlen selle haigusega veel senimaani,sest kogu kasvajat ei suudetud operatsioonil eemaldada.Pigem siiski püüan mõtelda,et olengi eriline,et sellise asjaga toime tulen ja pealtnäha ei ütleks keegi,et mul selline haigus on.Vahepeal on hea ennast isegi motiveerida sellega seoses,et kui sellise haigusega toime tulen nagunii,siis on ka kõik muu teostatav. :)

      Delete
  29. Selle nahaprobleemiga seoses, mul õel oli aastaid sarnane probleem, ta väga heledale nahale tekkisid tumedamad laigud ja kui päevitus siis need laigud olid heledad. Ajaga tekkis neid laike juurde kuni avastasime Ratiopharmi Ketoconazol-ratiopharm šampooni (igas apteegis käsimüügis üldiselt saadaval). Sellega nahalaike pestes määrides kadusid need väga kiirelt ära ja viimase paari aastaga pole need tagasi tulnud. Võib olla on kasu ka sul.

    ReplyDelete
  30. Kirjutasin pika postituse kuidas olen alati häbenenud oma pikka kasvu(183cm) ja jalanr(41) ja sellest tulenevat kõveraid varbaid(hallux valgus) sest kandsin liiga väikseid jalatseid(et olla nagu teised) .. ja et kõik komplimendid(pikk aga peenike, lokkis ja paksud juuksed.. proportsioonis fotogeeniline nägu ja valged hambad) ei tundu reaalsed kui mul nii palju vigu.. aga siis luesin kommentaarid läbi.. AITÄH! See süstis uskumatult palju enesekindlust, ei teagi miks.. ja nii-nii hea ja tore oled :) kiirgadki seda, mida endalegi üritan ligi "meelitada" st headust! Aitäh!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui motiveeriv lugemine! Aitäh, et seda minuga jagasid :) Meil kõigil on ebakindlused ja üks ei ole kunagi teisest erinev. Me kõik põeme samamoodi :) Kuigi tegelikult ei peaks.

      Aitäh komplimendi eest ka! Nii armas :)

      Delete
  31. Enesega ja eluga tuleb rahu sõlmida ja õppida elama sellega, mis on. Nooremana olin väga kriitiline enda suhtes, kuid juba gümnaasiumis tundsin ennast enda nahas väga hästi :) Enne teismeliseiga olin väga kõhn ja pikk oma vanuse kohta. Lisaks on mul kehv silmanägemine ning hambaad kõverad. Hambad teevad senimaani muret, sest gümnaasiumi ajaks sain need küll sirgeks, kuid tarkusehammaste kasvuga on mõlemad hambaread jälle sassi aetud. Üks asi küll esteetiline pool, kuid teine hoopis see, et kui hambad nii tihedalt on, siis on väga keeruline neid puhtana hoida. Kuna noorena kasvasin väga ruttu ja tundsin häbi oma pikkuse pärast (olen 176cm pikk), siis on senimaani probleeme rühiga ja pean ennast tagant sundima, et kodus aeg-ajalt pisut võimelda, et selja- ja kõhulihased oleksid tugevad. Ilma võimlemisteta rüht halveneb ning seljavalud tulevad külla :( Ainuke asi, mis enda juures väga ei meeldi (hammaste kõrval, hehe) on kindlasti karvad suurtel varvasel. See, et mul hallux valgus on (pärilik, paraku), see pole senimaani minu jaoks probleem, kui see vaevuseid ei tekita. Õnneks on tänapäeval võimalik osta ilusaid laia liistuga jalanõusid ka, nt New Look ja Asos pakuvad väga head valikut :) Nägu on ka täiesti proportsioonist välja - lõuajoon on näopooltel täiesti erinev, kuid fotograafidele on see alati mingil kummalisel põhjusel meeldinud.

    ReplyDelete
  32. Kui plaanime ka lapse saada abikaasaga siis palume oma emadel ja isadel suhelda temaga vene keeles. Looda võib, et saab mingisuguse "põhja" alla.

    ReplyDelete
  33. Ma ei tea kes see nõme inimene on, kes pidevalt soovib negatiivsust, aga ta on nõme inimene :D
    Mulle just nii meeldib, et see blogi on selline positiivne ja ilusaid mälestusi ning pilte täis. Miks peaksidki rääkima sa näiteks sellest mille üle sul Kristoga tüli oli vms.
    PS! Mul pole esihammast, selle asemel on kunsthammas/implantaat ja ma täiega põen seda. Ma olen 159 cm pikk ja täitsa rahul sellega :D vahel ikka on kommentaare mu pikkuse kohta, aga...ei huvita :D
    Ja sa oled nii armas!

    ReplyDelete
  34. Mis sul kliiketenduse vastu aidanud on ? Mul endal sama jama aga tume.. Aastaid tagasi käisin nahaarstil ja kirjutas apteegis segatava lahuse välja (ilma kindla nimeta siis) ja nüüd uuesti vaja aga nahaarstile järjekorrad 3-5 kuud ja mai oska öelda, kas ma enam tel. teel temalt rohtu saakski...

    ReplyDelete
  35. Minuga juhtus nii, et pärisin oma vanaemalt ja emalt sellise nahahaiguse nagu hailey hailey disease. Googeldades saab vaadata pilte kuid nõrganärvilistel ei soovita vaadata!
    Minu haigus veel nii hulluks läinud ei ole nagu nendel piltidel, aga näen ema pealt, et see on mu tulevik.
    Tegemist on väga haruldase haigusega, millele ravi pole.
    Kuigi lööb see mul hetkel vaid üksikutes kohtades välja, ei saa ma juba praegu elada päris täisväärtuslikku elu. Kohe kui kuskilt midagi hōõrub, nt rinnahoidja, olen kõige pealt ville ja siis valusaid haavandeid täis.
    Vahel on üsna raske leppida sellega ja mõtlen, et miks just minuga nii minema pidi ja kōige rohkem kardan, et mu poja peab kunagi samamoodi valudes piinlema :(

    ReplyDelete
  36. Mina loen sinu blogi just sellepärast, et see on nii positiivne ja sina ise oled uskumatult tore ja armas!!

    ReplyDelete
  37. Triinu sa pole ainuke kes on nii lühike. Ma veel lühem. Olen 152 cm ja kollegidele teeb see aegajalt nalja, kui kõrgemalt asju kätte ei saa.
    Olen samuti kooliajal sellepärast piinlikust tundnud. Nüüd olen juba leppinud sellega ja endamisi loodan, et kui kunagi peaks tütar sündima, siis on sama pisike. ;-)

    ReplyDelete
  38. Oeh, sa oled nii armas inimene. Ka mina kõnnin jalad sissepoole, heh, ei jõua neid jalanõusid nii tihti ostagi, käin tavaliselt kõik poed läbi, et leida kõige odavamad ketsid ja baleriinad, et saaks kohe korraga mitu paari osta. 😃😃
    Lisaks ka see tüütu nahahaigus, mul küll mitmevärviline kliiketendustõbi. alles käisin arsti juures, et mida rasedana peale määrida võib, andis retsepti mingile vedelikule, mis tõesti toimib, kuid samas ise naeris kaasa, et sügisel kohtume jälle, et haigus taandub ja tuleb iseenesest tagasi.

    ReplyDelete