Thursday, April 6, 2017

49 Päeva tähtajani - Libavalud ja emakakaela lühenemine?!


Täna olen ma ei vähem ega rohkem, kui 33+0 nädalat rase ja 40 nädala täitumiseni on jäänud 49 päeva. Kuna õigeaegseks loetakse titat juba alates 37. nädalast, siis teoreetiliselt võiks see number olla ka 28 päeva. Ma tegelikult hakkasin eile seda postitust kirjutama ja plaanisin jutustada oma mõtetest sünnituse osas, aga tegelikult läks õhtul kõik hoopis teisiti. Päeval olid mul mõningad tugevamad toonused, aga seda on mul varem ka olnud.. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kui Kristo töölt koju tuli kolmveerand kuue ajal, siis hakkasid mul juba sellised regulaarsemad toonused käima. Nad olid valutud, aga üsnagi ebamugavad. Piisavalt ebamugavad, et hakkaksin neid ülesse märkima. Lisaks oli alaseljas selline natukene pakitsev tunne.. Täpselt nagu päevad hakkaksid. Soojendasin meile õhtusöögiks valminud suppi ja muudkui jälgisin. Sõin kõhu täis, õõtsutasin veidi, lamasin veidi ja endiselt olid toonused regulaarsed (17:4517:48, 17:54, 17:58, 18:00, 18:05, 18:13, 18:17, 18:21, 18:24, 18:29, 18:34, 18:39, 18:42). Arutasime Kristoga natukene ja helistasin oma eraämmakale. Rääkisin talle oma muret ja tema arvas, et võiksime ikkagi igaksjuhuks valvetuppa minna. Teda need valutud toonused ei pannudki muretsema, vaid pigem see päevade moodi pakitsus. Ma ise olin tegelikult kogu selle asja juures üsna positiivne ja sisetunne oli pigem selline, et kõik on hästi. Tõmbasin siis jooksu pealt pusa selga, haarasin oma käekoti ja ütlesin Kristole, et käime ära siis käbe.   

Läksime siis ITK vastuvõttu, rääkisime mure ära ja jäime oma korda ootama. Me ootasime seal vist ligikaudu 2 tundi, sest parasjagu oli arstide vahetus ja mitte keegi patsiente vastu ei võtnud. Enne meid oli järjekorras veel 4 naist. Vahepeal tegi õde mulle KTG, võttis verd ja uriiniproovi. KTG tuvastas 20 minuti jooksul kaks suuremat emaka kokkutõmmet, aga sellisest tihedusest nagu kodus oli, polnud jälgegi. Ma rahunesin järjest rohkem maha ja olin täiesti veendunud, et me võiks vabalt ka tegelikult koju minna, sest ma tunnen end juba oluliselt paremini, toonused on palju aeglasemad ja ilmselt emakas lihtsalt harjutab. Aeg on ju juba seal maal.. Aga ootasime ikkagi arsti ära, et oma tulemused saada ja et ta siiski läbivaatuse teeks. Möödus ca 45 minutit ja saimegi vastuvõtule.. Kell oli juba umbes 21:30. Arst tegi läbivaatuse ja selle käigus selgus, et emakakael on küll täielikult suletud, kuid ta on päris drastiliselt lühenenud. Kui muidu on emakakael ca 3-4cm, siis minul oli ta 1,7cm. Olgu mainitud, et sünnituse ajaks lameneb emakakael täielikult. See andis alust arvata, et on oht enneaegseks sünnituseks ja tuleks igaksjuhuks ikkagi protsessi jälgida. Ma tegelikult täitsa ehmatasin. Ma ei osanud üldse sellist vastust oodata. Läksin siis kabinetist välja ja ütlesin Kristole, et mina pean ööseks haiglasse jääma. 


Kristo tõi autost mu käekoti (kus muide õnneks oli ka mu arvuti ja laadija) ja tema sõitiski koju. Mul ei olnud vahetusriideid, hambaharja ega midagi. Sain omale haiglakitli ja seejärel suundusime sünnituseelsesse osakonda. Seal paigaldati mulle kõigepealt kanüül. See oli omaette kogemus, sest mulle tehti seda täpselt kolm korda. Pandi kanüül paika, tilguti külge ja siis hakkas tilgutis olev vedelik mu naha alla tilkuma hoopis. See tekitas käel kohe turse ja nad pidid kanüüli eemaldama ning teisel käel katsetama. Seal juhtus täpselt sama. Kolmandal korral pandi kanüül käelaba peale. Vot see oli päris, päris ebameeldiv ja tuikas terve öö. See käelaba pealne nahk on nii õhuke ja see plastik on magades ikka päris valus, kui pihta minna valesti. Aga see selleks. Sain siis ennast oma tuppa sisse seada (ühispalatis). Seal oli peale minu veel 4 naist. Üks ootas keisrit, üks avanemist, et saaks sünnitustuppa ja kolmas oli ikka hästi pisikese kõhukesega veel. Me omavahel ei suhelnud, seega ma nii täpselt ei teagi ja võin eksida. Kuna kell oli hiline, siis jäin üsna ruttu tilguti all magama. Öösel käidi seda eemaldamas ja seda osa mäletan ma üsna häguselt. Ärkasin ma iga paari tunni tagant ja uni oli noh.. Nii nagu ta oli. Küll keegi norskab, keegi hingab valusid üle, siis käib arst kontrollimas jne. No nagu haiglates ikka. Mina tundsin end üldises plaanis üsna hästi. Toonused olid peaaegu olematud ja neid esines vaid ca 3 tk tunnis. 


Hommikul kutsuti mind üsna varakult (8:30-09:00 ajal) juba korduv KTG-d tegema. Ka seda tehti ühes suures palatis, mitmele naisele korraga. Toonuseid tol hetkel enam ei tuvastatud, mind saadeti tagasi palatisse ja üsna varsti tuli minu juurde arst, kes mind ülevaatusele kutsus. Ta ütles veel, et kui kõik on hästi, siis mind hoitakse veel ühe päeva ja homme saan ilmselt koju. Oeh. Aga kui me protseduurile läksime ja arst vaatas uuesti emakakaela, siis see oli ilus pikk (3,2cm) ja täiesti suletud! Midaaaaa? OHHHH! Milline kergendus! "Need on väga kenad numbrid" ütles arst ja lubas mind juba samal päeval välja kirjutada. Laps tunneb ennast hästi ja hetkel pole muretsemiseks põhjust. Kui taoline asi peaks korduma, siis peame muidugi tagasi minema, et tita liiga vara ei tuleks (tal vaja 4 nädalakest veel küpseda). Nüüd ligikaudu tunnike tagasi jõudsin koju ja.. Minu poolest võib see lapseke seal kõhus veel mitu kuud küpseda!! Ei tiku ma sinna haiglasse tagasi ja ma ausalt ka olen nõus kasvõi 2 nädalat üle kandma. Peaasi, et tal kõik hästi oleks!

Põhjus, miks ma selle kõik siin tegelikult kirja panen, on lihtne.. Kui mina eile öösel südaöö paiku googeldasin kõiki võimalike artikleid, et leida kasvõi mingit infot selle emakakaela lühenemise kohta, siis leidsin ma umbes täpselt 2 teemat perekoolist (mis on loodud aastal 2009 ja 2012). Äkki on see postitus siin kasvõi natukene kellegi jaoks lootustandev ja informatiivne. Aga ma lõpetan selle postituse positiivsel noodil. Meiega on tegelikult kõik hästi ja isegi kui poja otsustaks praegu sündida, on ta piisavalt suur ja tugev, et hakkama saada. Me peaksime siis lihtsalt natukene pikemalt haiglas olema. Aga see on hetkel möödanik, sest kõhukodanik tunneb end kõhus väga hästi, mina ka ja me oleme õnnelikult kodus tagasi. Puhkame rahulikult ja naudime kodus olemist täiel rinnal. 

32 comments:

  1. Kas igaks juhuks beebi kopse ettevalmistavat süsti ei tehtud? Kui peaksid varem sünnitama hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui esimene tilk poleks mõjunud ja tuhusid ära võtnud, siis nad plaanisid teha jaa.. Aga kuna oli korras, siis nad ei teinud

      Delete
  2. Ohh, jumal tänatud, et teiega kõik hästi! Loodan, et küpsetad veel mõnda aega oma pojakest, et ei peaks samasuguse murega rohkem tagasi minema.
    Minu linnupoeg sündis 33+1 rasedusnädalal ja kaalus 1400g ja oli 39cm pikk. Ta oli piisavalt suur, et hakkama saada aga samas päris pisike, et pidime kokku kuu aega haiglas kasvama ja kosuma. Kõik läks kenasti, vastulööke polnud ega midagi ja nüüd on ta juba pea 10kg kaaluv 1,5 aastane plikatirts :) Kõige muserdavam oli pigem see haiglaelu, sest ümberringi oli nii palju neid pisikesi ja veel pisemaidki, kellel olid ka mõned komplikatsioonid ja seda oli õudne kõrvalt näha. Muidu arstid olid toredad ja toetavad ja õpetasid mind, sest mul polnud ju aimugi, kuidas nii pisikesega midagi teha (esimene laps). Koduigatsus oli meeletu aga tagant järele olen ääretult tänulik! õppisin väga palju ja sain palju tuge!

    Hoia end! Mõned nädalad vaid jäänud! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oiii, seda on küll tore lugeda, et teil selliste nädalatega kõik hästi läks :) Ma proovin seda kakukest nii kaua sees veel hoida kui võimalik :)

      Aitähh heade soovide eest! <3

      Delete
  3. Suured kallid teile! Kõik läheb hästi! Pai kõhubeebile! :)

    ReplyDelete
  4. Loodame, et pisike ikka kosub veel kõhus mõningad nädalad enne kui otsustab tulema hakata! Olge tublid!! 🙂

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa! Loodan sama :) Aitähhh sulle!!

      Delete
  5. Mitte teemasse.. aga palun, ärge jätke kunagi oma käekotte, eriti veel koos arvuti jm väärtuslikuga niisama autosse! Isegi mitte tasulisse parkimismajja. Väga paha komme :) Politsei on sellest ju nii palju rääkinud. Ei tohi pättide elu liiga lihtsaks teha ja peame ise ennast hoidma!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead me reeglina ei jätagi kunagi.. Isegi mitte poodi minnes. Aga antud juhul oli meil mõlemil ilmselt pea nii laiali otsas, et see oli viimane asi millele mõtlesime. Aga sul on täiesti õigus.

      Delete
    2. Päriselt? Ma usun, et sellisel hetkel oleks käekott, mis autosse jääb arvutiga, viimane asi millele mõelda. Milleks selliseid targutavaid kommentaare sellises olukorras?!

      Aga see haigla elu tundub ikka päris hirmus. Minul, kes ma kardan haiglaid ja arste, hakkab juba lugemisest halb :D .

      Sinule tugevat tervist ja rahulikku beebi kasvamist! :)

      Delete
  6. Kosuge aga edasi veel mõned nädalad. Ps, väga informatiivne postitus tõepoolest! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähh Sulle heade soovide eest! :)

      Delete
  7. Väga hea, et sul kõik ikka hästi on, pole vaja ronida tal emme ja issi juurde liiga vara:D

    Ma istusin ka Raseduse ajal 4 päeva haiglas.
    Hommikul kell 4 ärkasin, hakkasin tööle sättima ja siis tundsin, et kuidagi imelik on, nagu päevade valu aga ei muretsenud. Kõndisin siis tööle ja tunnen, et viskab põhja alt kohe. Mõtlesin, et sellepärast raudselt kõht valutabki aga ei,peale seda oli veel hullem. Ainult kummardades ja õõtsutades oli hea. Mingi pool tundi olin tööl ja siis helistasin ülemusele, et tööle tuleks. Tuli ja siis viis koju mind. Kodus läks üle. Sain isegi tund magada ja hakkasid uuesti valud, see valu oli pigem selline ebamugav/ häiriv. Rääkisin siis õele ka seda ja siis otsustasime igaksjuhuks kontrolli minna. Kuigi ma ütlesin, et ma ei kavatse veel sünnitada. Haiglas siis tehti ktg mulle ja tuhud olid 2-3 minutiliste vahedega. Mina neid ei tundnud. Jäeti siis sisse mind igaksjuhuks kuna tuhud nii tihedalt ja valu olid kestnud juba 15 tundi, tehti juba kopdusüst ja tilgutite alla. Õhtul 10 aeg jäi valu järgi lõpuks. Nädalaid oli mul 31+5 vist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle öeldi ka, et kui tilguti ära ei võta, siis pannakse tugevam tilk ja tehakse samuti kopsusüst. Õnneks jäin esimese tilguti ajal juba magama ja toonused vaibusid :)

      Delete
  8. Oi kui tuttav tunne..need haiglajutud. Mul tuvastati samuti lühinenud emakakael 31 nädalal, pöördusin sünnituseelsesse ebamäärase pruunika vooluse tõttu. Kõik oli korras tol ajal..selle pärast ei juhtunud midagi. Aga alates 34 näd. hakkasid preeklampsia sümptomid ilmuma..ja nii ma vaevlesin viimased 3 nädalat nii kodus kui ka haiglas. Lõpuks sündis beebi 37.nädalal ja erakorralise keisri abil. Kõik läks hästi.
    Soovin sulle tervist ja küll lõpuni veered)).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tore, ei kõik ikkagi hästi läks! :)

      Delete
  9. minul olid esimesed kaksikud ja jube 28ndal nädalal mõõdeti emakakaela pikkuses 1,5 cm aga käisin rõõmsalt 35 nädalani sellega ringi :) Nii, et isegi, kui oleks lühike olnud siis ei pruugi automaatselt kohe sünnitamist tähendama aga tore, et sul kõik korras on ja naudi oma viimaseid kuid :) Ilusat veeremist :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda ütles mulle mu eraämmakas ka õnneks.. Et mõned kannavad oma lühikese emakakaelaga rasedusi isegi üle! :)

      Delete
  10. Ma ei pea blogi ja ei kommenteeri Perekoolis. Mul on rasedustega olnud sellised olukorrad, kus tundub, et hästi enam minna ei saa, näiteks kaks mega suurt verejooksu paari nädalase vahega. Neid lugusid on palju. Tahaks ka neid anonüümselt jagada, kui keegi sama murega guugeldab, et kõik võib õnnelikult ikkagi lõppeda. Aga ma vist ei taha hirmutada praegu :) Mul on ka emakakaela lühenemisega probleeme.

    Igaljuhul on mul vist kaitseingel või mitu, sest kõikidest raseduse ajal tekkinud olukordadest olen suutnud lõpuni kanda ja sünnitada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina võin selliseid kirju anonüümselt avaldada rubriigis : lugeja kirjutab :)

      Delete
  11. Kas sind voodirežiimile ei jäätud? Ma olin nädala haiglas 26. rasedusnädalal, sest oli enneaegse sünnituse oht. Kaks nädalat pidin põhiliselt kodus lamama peale haiglat ja pärast seda ei tohtinud ka eriti pikalt kõndida ja toimetustega väga hoogu minna. Samuti ei tohtinud tõsta rohkem kui 5kg korraga. Ütleme nii, et viimased 3 kuud rasedust olid väga üksluised :D

    Tore, et kõik hästi läks ja ilusaid viimaseid rasedusnädalaid! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noh, nii ja naa. Öledi, et võtaksin hästi rahulikult ja ei rapsiks. Konkreetselt ainult voodis olemist ei maininud keegi :)

      Aitähh heade soovide eest!

      Delete
  12. Vedas. :)
    Ma läksin 33+4 erakorralisse valutute toonustega, peale kahte äkilist kõhuvalu sööstu. Registratuuri tädi väitis surmkindlalt, et gaasivalu. Eeee...Ma ikka teen gaasivalul ja kõhuvalul vahet enda meelest. :) Läbivaatusel avastati ka lühike emakakael, nii 1,5 cm. Kuna kuskil märkmeid eelnevalt selle pikkuse kohta polnud, jäin ööseks haiglasse, igaksjuhuks tehti kopsudele süst ka ära (mis võiks vähemalt 48 tundi mõjuda). Järgmisel päeval lubati koju. 34+0 olin tagasi haiglas, see kord juba sünnitamas. Nii et kiirelt käib see asi. :D

    Aga Sina naudi viimaseid nädalaid ja küpseta kakuke ilusti õigeaegseks. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oioioioi, see on kohe väga kiire variant :D Ma pean ikka jalgu ristis hoidma, hehe!

      Delete
  13. Kui samal päeval pandud kanüül läheb naha alla siis järelikult ei olnud ta ka kohe alguses korralikult veenis. Kas sul on muidu nö. "kehvad veenid" ?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vastupidi.. Kiitsid, et nii ilusad veenid! Samas kirusid, et mul nii sitke ja tugev nahk :D No kohe peale paigaldamist hakkaski kohe "paun" naha all kerkima. Nad võtsid selle kanüüli kohe peale paigaldamist välja ja paigaldasid teisele käele. Siis see kõik kordus ja kolmandal korral õnnestus.

      Delete
    2. Siis järelikult torkasid nad soone katki :D

      Delete
  14. Tore, et kõik hästi on. Mõnusat küpsemist põnnile veel!:)

    ReplyDelete
  15. Ole hàsti rahulik ja àra ûle muretse. Minul avastati 35 nädalal juba 3 cm avatust. Sûnnitasin ikka 40+6. Nii,et ole rahulik ja kóik làheb hàsti

    ReplyDelete
  16. Meie beebi sündis vahetult enne 34 nädalat ja olin haiglas kahe naisega, kes olid umbes samal ajal sünnitanud. Arstid ka haiglas rääkisid, et see 34 on selline piir, et peale seda mingeid suuri terviseprobleeme tital ei tohiks esineda. Nii oli ka meil, ainus probleem oli veidi suurem bilirubiini tase, millega peab tõesti mõned päevad kauem haiglas olema, aga muidu said kõik kuskil nädalaga haiglast koju. Nii väike laps on muidugi harjumatu ja nõuab tunduvalt suuremat vaevanägemist juhul kui tahad ta rinda võtma saada, aga üldiselt ei maksa praeguses staadiumis sünnitamist eriti karta. Ja selle juures on ka üks boonus - sünnitus on tunduvalt kergem. :)
    Igatahes päikest ja ilusat ootusaja lõppu.

    ReplyDelete
  17. Mulle pandi 32. nädalal ebbeaegsuse risk. Haiglasse läksin samade sümptomitega nagu sina. Emakakael oli 1,5 ja järgmine päev 1,4. Haiglast saatis arst koju lausega, et ta arvab, et poiss kiitustab siia ilma tulemisega ning hea oleks kui 36ni vastu peab. Käskis kohe haiglasse sõita kui miskit toimub.
    Nädala pärast ämnaka korralisel visiidil oli emakakael juba 1,2. 36. nädalak tekkis avatus 2cm. Käisin kahel korral veel libakatega haiglas. Viimased libakad olid 38+3 ja kestsid 13h. 38.nädalal kaluti ka esilekutsumist sest mu vererõhk ronis lakke aga õnneks ei kutsutud esile sest ravimitega sai rõhu normi. Poiss sündis lõpuks 40+1 ja turboga. Esimesest valust poisi sünnini kulus mõni minut alla kolme tunni. Seitse minti hiljem sübdis ka platsenta ning sünnituse kestvuseks läks kirja 3h5min. Ise pääsesin ilma õmblustetta. Poisil oli nabanöör ümber kaela kaks tiiru ning tänu sellele ei sanud issi oma juubelikingitust ise minust lahti lõigata. Poiss sündis meil mehe 30. juubeli varahommikul.

    Sulle aga rahuliku kosumist veel nädalateks �� räägi poisile, et pole vaja kiirustada, kõhus onbmõnusam ja turvalisem ��

    ReplyDelete