Eilsest postitusest võisite juba aimata, et me plaanime kolimist. Kuna meie perre on lisandumas uus ilmakodanik, siis peame tagama talle ka turvalise kodu. Hetkel elame me Pelgulinnas pisikeses üürikorteris (2-toaline, 40m2) ja nädalavahetused veedame Viljandis. Viljandi maja on meile jube armas ja kui meie pered asuks sealkandis, siis kindlasti koliksime sinna ka elama. Seal oleks lapsel super tore kasvada. See majake on meile kuulunud nüüd natukene rohkem kui aasta ja tegemist on ühe suurepärase koduga. Eks loomulikult vajab ta kõpitsemist siit-sealt, aga tegelikult on ta suurepärane. Kõigi oma plusside ja miinustega.
Meie majake läheb loodetavasti ühe toreda pere kätte, aga eks kõik sõltub pankadest. Neil on kaks imearmast last, kes suvel tikripõõsad tühjaks nosiks ja tammepuu otsa onni teeksid. On armas mõelda, et see maja saab omale sellised head omanikud. Eks see müük on meile ju emotsionaalselt raske, aga see teeb selle palju lihtsamaks. Kui me maja müüdud saame, siis ostame omale asemele 3-toalise korteri. Hetkel on meil silma jäänud üks pakkumine, aga ka meie peame panga kadalipu läbima. Sellepärast kirjutasingi eelmises postituses, et teeme endast kõik oleneva. Maja müügist maksame tagasi olemasoleva laenu ja selle osa, mis me ise eelmine kord sisse maksime, kasutame uue korteri sissemaksuks. Korteri ostame ühise laenuga.
Eelistame kodu Viimsis, sest kogu meie pere on seal. Me oleme mõlemad Kristoga seal ülesse kasvanud ja tunneme igat nurgatagust. Ka seal on lapsel tore kasvada. Kõik vanaemad kõrvaltänavast võtta :) Minu jaoks on hästi oluline see pesa punumine, aga kui me sellel korral välja ei vea, siis küll me midagi välja mõtleme. Ma lihtsalt tahan, et lapsel oleks oma kindel kodu ja turvatunne. Seda saab vajadusel ka üürikorteris tekitada. Pole üldse probleemi. Siiani oleme ju kõiki üürikortereid oma koduks nimetanud. Aga niii väga tahaks ju enda oma! Sellist, kuhu tulevad lapse esimesed kritseldused seinale. Sellist, mille seintele märgime ära tema kasvu. Unistamisel on suur jõud ja enamasti kipuvad nad täituma. Ega me ei lase pead norgu, kui midagi peaks minema teisiti ja alustame siis lihtsalt mõne aja pärast uuesti. Tuleb ju alati püsti tõusta, pühkida tolm ja edasi minna.
Hakkasin siis natukene mõtlema, et millised on minu mälestused oma esimesest kodust..
Me elasime ema ja isaga suuremas 1-toalises korteris Roosi tänaval, Viimsis. Meie kõrval paraadnas elas tibu. Minu jaoks oli see koht ideaalne. Maja taga, rõdude all, sai hoovis elavaid kasse paitada, vaibakloppimise jaoks mõeldud turnika peal pimekana mängida, üle hoovi ema hõigata, et kas söök on juba valmis jpm. Ei olnud palju vaja, et õnnelik olla. Mul oli super äge narivoodi, kus oma punapäise Barbiega džunglit mängisin.. Või teinekord näiteks köögis kraanikausi vannivahuga üle ujutasin, et oma nukke vannitada. Mäletan, et elasime neljandal korrusel ja ma tegin igal korral välisuksega võistlust, et mitmendale korrusele ma välja jõuan joosta enne kui uks pauguga kinni läks.
Millised on Teie mälestused oma esimesest kodust? Kas olete jäänud samasse piirkonda?
Oi me oleks ka huvitatud teie majast :)
ReplyDeleteMeil peaks varsti selguma kas läheb asjaks.. Sôltub nende vôimalustest pangas. Eks ma kindlasti annan märku kui maja peaks vabaks jààma. Meil jôudis kuulutus vaid kaks nádalt üleval olla seekord 😊
DeleteKas kuskilt on näha ka maja müügi kuulutust?
DeleteEi ole :) Müügikuulutus oli meil üleval kõigest kaks nädalat.
DeleteTõesti naudin kõiki postitusi, mis Sa kirjutad ning elan igatpidi teile kolmele ning loomakestele kaasa :)
ReplyDeleteise kasvasin terve elu maal ning see on täiesti kirjeldamatu tunne, kõik oli olemas ning selle tõttu olen palju rohkem elus õpinud.
See päris oma kodu tunne on maaaaailma parim. Vahepeal on see nii uskumatu, et 21.aastaselt nii suur unistus täitunud on.
Aga see tõestab täpselt seda, et kui midagi väga tahta ning uskuda sellesse, siis on kõik võimalik :)
igaljuhul hoian teile pöialt ning loodan, et kõik läheks nii nagu soovite :)
Aitäh Tiia nende soojade sõnade eest! :)
DeleteKas siis lapsel poleks ideaalne koht kasvada oma majas, kus aed ja vabadus? :) Minu meelest paremat varianti annab ikka otsida..
ReplyDeleteAbsoluutselt.. Aga hetkel puuduks meil seal töö, sõbrad, pere. See oleks liiga järsk samm meie jaoks ja me ei ole selleks valmis :)
DeleteMina olen elanud samas majas terve oma eluaja, ehk siis pea 32.aastat. Siin samas korteris kus mina nüüd elan oma perega, olen elanud vähemalt 30.a ikka. :D
ReplyDelete*kortermajas
DeleteKui plaanid peaksid muutuma, oleks pakkuda 3-toaline värskelt remonditud korter üüriks samal tänaval, kus praegu elate :-)
ReplyDeleteMina elasin sünnist kuni 15 eluaastani Pelgulinnas Ristiku tänaval. Meil oli suur kolmetoaline korer, kahe rõdu ja suure hooviga. Ideaalne! Ja ma lihtsalt töinasin nutta, kui ema ütles mulle, et nii nüüd müüme korteri maha ja ostame Raplamaale vana talumaja ning hakkame seda korda tegema. Tol ajal pubekana oli see mu jaoks täielik shokk, mis mõttes ma pean kuskile metsade vahele kolima? Mis mõttes ma pean hakkama kuskil maal elama? Tänaseks olen küll ise Tallinnas tagasi, üürin korterit Kassisaba kandis, aga olen nii tänulik emale, et tol ajal see otsus vastuvõeti, sest nii hea on nädalavahetuseks sinna "maale" pageda, metsade ja looduse keskele. Praegu küll mõtlen, et nii kahju, et Ristiku korterit alles ei saanud jätta, nii tore oleks seal praegu elada, aga polnud võimalusi kahte kohta omada. Ja just see sama Ristiku tänav on mu jaoks nii suure tähendusega, alati sealt läbi sõites või jalutades, tuleb sisse selline veider tunne.. mingid lapsepõlve mälestused.. Aga nagu sa ütled, et unistama peab ja unistustel on kombeks täituda, siis äkki just mu järgmine OMA kodu on sel samal tänaval kunagi.. :)
ReplyDeleteEdu teile oma kodu soetamisega! :)
Ristiku tänav on tõesti armas.. Müüsin seal ühe kortermaja :) 12 korterit kui täpsem olla. Tegime seal ühe vahva maja Endoveriga korda!
DeleteArmas, kindlasti teie unistus täitub :) olen nüüd üsna tükk aega sinu blogi jälginud, sul on nii armas beebikõht ja sa ise tundud ka soe ja siiras inimene... ise olen alles 14 nädala juures.
ReplyDeleteMinu esimeseks koduks oli küla nimega Joodiku. Elasime majas, maja kõrval olid laut, tiik ja saun. Õhtuti käisin emaga laudas värsket piima joomas, soojemal ajal solberdasin jalgadega tiigis ja lasin konnakullestel ennast kõditada, käisin lakas kiisupoegi otsimas jpm, maaelu oli tore!
Nüüd elan väikses linnas nimega Kunda. Tahtsin oma linna, kus ei tunne kedagi ja kus saan kõike ise avastada. Mulle meeldib! Head kodu otsimist teile ja kõhubeebile ning sulle head kosumist! :)
Aitähh Kristiin Sulle heade sõnade eest! Ka minu lapsepõlv möödus tiigis triitoneid piiludes, konnadega mängides ja poriloigus solberdades :) Nii vahva!
DeleteOlen 23a Viimsis elanud, käinud siin koolis ning paremat lapsepõlve ei oleks osanudki soovida :)
ReplyDeleteJust nii vanasti oli selline elu kus hõikasid ema või sõbrannat aknast nyyd lapsed võtavad nutitelefoni välja ja helistavad. Enda kandis pole enam yldse lapsi turnikatel ronimas ega selliseid asju tegemas mis me kunagi tegime nt raksus oli nii põnev käia paar õuna tasku ja jooksid minema..:)) võibolla pole lihtsalt ma õigel ajal õiges kohas olnud et seda näha.
ReplyDeleteMinu lapsepõlv kuni 16.eluaastani möödus samuti maal. Meil oli oma maja suurte põldude vahel ning piirnes ühest küljest jõega. Seal oli nii hea ja rahulik olla ning alati tundsin end puhanuna. Peale 16.eluaastat kolisime Pärnusse korterisse. Majas elamine on mulle ikka veel sellest hinge jäänud, aga naudin hetkel seda, et meil on oma kodu üsna linna südames. Siit saan omale tuule tiibadesse (saan kohe 18) ning kunagi, kui pere loomine käsil, kavatsen tiiruga kindlasti ka Pärnusse tagasi jõuda ning siia ühe mõnusa majakese osta :)
ReplyDeleteSulle soovin edu ja küll kõik laabub just nii nagu soovid.
Kui tohib küsida, siis kuhu Viimsi kanti korterit vaatate? :)
ReplyDeleteMa igaksjuhuks hetkel ei vihja siin sellele täpsemalt.. Ma ei taha sellest ilma jääda! :D
DeleteMinu lapsepõlve tegi ka kindlasti täiuslikuks oma kodu. See oli kahekorruseline korter, mille ostis mu vanaema ühte Eesti väiksemasse linna. Siis kui mina tulemas olin ja ema isaga kokku kolida soovis kolisidki nad just sinna. Vanaema kolis maale, kus kunagi tema vanemad elasid.
ReplyDeleteKuna mu vanematel on viis last, siis jäi kahetoaline kahel korrusel olev korter ühel hetkel väikeseks. Kolmanda lapse saabumisel ehitasid nad välja pööningukorruse, neljanda lapse saabumisel keldrikorruse. Niisiis ongi minu lapsepõlvekodu keerdtreppidega läbi nelja korruse kulgev korter, kus elavad praegugi minu vanemad ja kolm väiksemat last.
Tallinnasse kolides sai minu koduks samuti meie perele kuuluv väike ühetoaline korter kesklinna puumajas. Sinna kolis ka minuga kokku minu elukaaslane, kes elab seal praegugi, kuni mina aastaks välismaale oma unistust täitma tulin. Tagasi minnes kolin sinnasamma korterisse ka tagasi.
Seega on mul vedanud, pole kunagi pidanud korterit üürima, ega üldse elukoha pärast muretsema. Kunagi kindlasti üks laenukodu tuleb :)
Ostsime ka eelmisel aastal Viimsisse kolmetoalise ja oleme nii rahul! Enne elasime 5 a üürikas sealsamas lähedal.
ReplyDeleteKõike ilusat Teile 🌷
Kas korter on uues v vanas majas?
ReplyDeleteEdu teile!
Elasin kogu lapsepõlve eramajas ning plaanisime mehega ise siit eemale kolida algul kuna mehel oli mujal linnas korter kuid suvel selgus et saame vanemateks siis müüsime olemas oleva korteri maha ja kolisime vanematele lähemale. Teaks lapse sugu siis remondiks ära ka kolmanda toa kuid sellist õnne meile ei antud :D oma poja või tütrega kohtumr alles märtsis :)
ReplyDeleteNii kahju ,et peate oma armsast majast loobuma. Esimene mõte mis pähe tuli oli ,et kui raha oleks siis annaksin teile ,et saaksite uue korteri osta kui vaid maja alles jääks. Aga küll tuleb uus maja olete ju nii noored ja tublid.
ReplyDeleteMiks te ei peaks saama oma enda kodu? Teil ju head töökohad jne ja kui midagi ostetaksegi eest ära, siis tuleb uus ja parem. Seal viimsi/pirita kandis nii palju ridakaid/kortereid/maju, kyll aga vb kallid
ReplyDeleteMeil on siiski hinnapiir ja üle oma võimete ei tasu elada :) Me oleme siiski noored ja näiteks sissemaksu summa paneb ka omad piirangud. Ridaka jaoks meil raha ei jätku, need on hirmus kallid. Me ei saa omale 160 000 - 200 000 euro eest maja/ridakat lubada.
DeleteKuna sa tegutsed kinnisvaras, siis oled nende asjadega kindlasti kursis. Aga igaks juhuks tuletan meelde, et kuna ostu ja müügi vahele jääb vähem kui 2 aastat ja te müüte seda maja kõvasti kallimalt kui ostsite, siis tahab ka maksuamet sealt oma osa. Seda ei tohi ära unustada ja kogu müügist tulnud raha kohe hakkama panna :)
DeleteAga väga tore. et maja müügist omale uue kodu sissemaksu raha saate. Siis jääb see probleem ära, mis paljudel noortel tavaliselt kodu ostmist takistab.
Olen kuus aastat kinnisvaras ja teemaga vägagi kursis. Tegemist ei ole meie alalise elukohaga ja oleme tulumaksu maksmisega arvestanud :)
DeleteOstsime kunagi maja pankrotivarana (sundmüük) ja hind oli sellevõrra tõesti soodsam. Peale selle on majasse ka investeeritud (uus katlasüsteem jne) :)
DeleteAga kas Tallinna lähedale...nii 50km raadiusesse pole mõelnud maja soetada?
ReplyDeleteMinul on samad mälestused. Mitte küll Viimsist, aga see, et sai teiste lastega mööda hoovi rahmeldatud ja aeg-ajalt aknast ema pea välja hüüda. Käin mõnikord jalutamas, Kalamajas ja Pelgulinnas ja nii. Tundub, et lapsed enam nii iseseivalt ringi ei rända, eks ajad ole teised, vanematel mured teised jne. Sellest on kahju. Ma väga loodan, et kui ise kunagi lapse(d) peaksin saama, siis ta/nad saavad kasvada kohas, kus saab ronida puude otsas ja neilt alla kukkuda, et neid saab suvel maale lehmade ja kanade juurde saata ja et see n.ö. päris elu ikka alles jääks.
ReplyDeleteKa meil oleks suuure terrassiga 3-toaline Haabneemel pakkuda, kui on huvi. :) Kuulutust portaalides üleval pole.
ReplyDeleteHei!
DeleteVõiksid mulle info saata küll :) triiinuliiis@gmail.com
No uutel omanikel on ilmselt väga hea sisse kolida. Tegite väga hea makeoveri majale:) Endalgi käsil vana suvile renoveerimine elamiskõlbulikuks majaks ja sain sult head insiratsiooni:P
ReplyDelete