Friday, December 9, 2016

Ühe õnnetu raseda naise õhtu - Kuidas hormoonid kainest mõistusest esimest korda võitu said


Tänane päev on ajalooline, sest minu rasedusest tingitud hormoonid said esimest korda kainest mõistusest võitu. Tulin mina siis töölt koju.. Teadsin, et Kristol on täna jõulupidu ja seda, millal ta koju tuleb, ei osanud ma aimata. Endale üksi ma midagi vaaritama ei hakanud ja tellisin kaks pitsat. Otsustusvõimetu rase noh. Isu oli ka suur! Nimelt kasutasin ma tellimiseks Wolti aplikatsiooni ja pidin teenuses järjekordselt pettuma. Ega ilmselt muidu ma nii närvis ei olekski olnud, kui see ei oleks olnud juba mingi kolmas kord järjest. Eelmisel korral maksime me nuudlite eest, mida me isegi ei saanud. Lähemalt saab lugeda blogi facebooki lehel, ma ümber ei hakka trükkima. See ei ole postituse point. Pitsasid ootasin 50-60 minuti asemel ca poolteist tundi ja olin juba väga kärsitu. Näljane ja rase ei ole kunagi hea kombo. Kui pitsad lõpuks kätte sain, olid need täiesti külmad. Isegi mitte enam lihtsalt jahtunud. Veel südantlõhestavamaks tegi minu jaoks olukorra see, et meie majapidamises mikrolaineahju ei ole. Mis mul muud üle jäi, tuli ahi sooja panna, pitsa ahjuplaadile laduda ja veeeeel natukene oodata. Te võite kaks korda arvata, kas ma unustasin selle pitsa ahju või mitte. Muidugi unustasin! Kui see mulle meelde tuli, vaatas mulle otsa juba pooleldi kärssanud toidulaadne roog. Pitsa põhi meenutas rohkem juba vineeri. Suutsin sealt siis vaevu kolm viilukest kuidagi ära süüa, kuni mul sellest lihtsalt paha hakkas. Ma olin vihane enda peale, wolti peale ja kõige muu peale. Samal ajal muidugi tuuritasid kassid mööda tuba ringi niimoodi, et asju lendas ja tuhkru ainsaks eesmärgiks siin elus oli kuusepuult kõik ehted maha kakkuda. Nii ma siis istusin nukralt voodiäärele ja poetasin pisara. Ainukene asi, mis kodus värske ja söödav oli, oli kotitäis tomateid. Nii ma nad omale kaussi viilutasin ja nendest kõhu täis sõin. Kui Kristo koju jõudis, siis valasin õnne/kurbuse pisaraid ja ei saanud ise ka enam aru, mis tuju mind valdab. Veel hullem.. Ta tuli mu lemmik lilledega!! Ohhhh neid pisaraid! Eks Kristol oli paras vaatepilt. Kausitäie tomatitega pisarates rase naine lendab kaela.. Täpselt nii nagu ta oleks just sõjast naasnud. 

Lõpuks võttis Kristo oma hüsteerias raseda naise käevangu, viis poodi ja ostsime kõik, mida hing ihaldas. Kes oleks arvanud, et minu tegelikust õnnest oli puudu vaid õunad, mandariinid, nektariinid ja gaseeritud vesi. Võib vist käsi südamel öelda, et lapse isaga ma puusse ei pannud. 

Milliseid toredaid "hormonaalseid seikasid" on Teil ette tulnud?

26 comments:

  1. Minul ei tekkinud terve raseduse aja kordagi selliseid hetki. Mees juba kurtis, et jääb millestki ilma. Igalt poolt ju lugenud, et raseduse ajal läheb naine hulluks ja ainult nutab vms.:D Siis jõudis järeldusele, et ju ma olen siis niisama ka piisavalt hull. :D

    ReplyDelete
  2. Kahjuks ma veel lapseootel pole, aga sinu postitusi on lahe lugeda. :D

    ReplyDelete
  3. Mina raseduse alguses nutsin sellepärast, et ma päeval vaatasin, et köögis kausis kaks kirju koera kommi ja mõtlesin, et kui õhtul isu tuleb, siis saan need ära süüa. Olimegi mehega õhtusöögi lõpetanud ja ma läksin siis kööki neid komme tooma ja NEID EI OLNUD ENAM!!! Ma hakkasin nutma, tulin elutoa uksele ja küsisin "miks sa nii tegid? Miks sa need kommid ära sõid?" Ise lahistasin nutta. Mees oli nii segaduses ja tormas kohe jopet selga panema, et läheb toob ruttu uued, ise miljon korda vabandades...mina muidugi hakkasin rohkem töinam, sest ma ei tahtnud, et ta poodi läheks. Õnneks oli sahtlis üks valge shokolaad, mida süüa sai. Ühesõnaga, me mõlemad olime suhteliselt segaduses, et mis see nüüd oli...sest kade ma pole kunagi olnud ja veel mingisuguste kommide pärast pole ka kunagi nutnud (pole eriline magusasõber olnud)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul oli sarnane lugu.
      Helistasin mehele, et kui sa töölt tuled, too mulle üht kindlat jäätist. Vähe sellest, et tal tööl kauem läks, olevat poes see jäätis otsas olnud ja tõi siis igasugu teisi erinevaid(4 kui õigesti mäletan), aga ma olin ootamisest ja isudest juba nii tujutu, et hakkasin nutma ja viskasin need jäätised talle lihtsalt sülle, et vähe sellest, et ta 'hiljaks' jäi, saabus ta veel valede asjadega. Hetkel muidugi naljakas mõelda, aga olgu tänatud, et ta need raseduse kapriisid suutis välja kannatada. :D

      Delete
  4. Appi kui hea, et vähemalt lõpp lahenes! Woltiga on mul endalgi tööalaselt kokkupuude olnud ja kui ükskord ise ootasime vennaga tunnike, et asju saada, siis ausalt öeldes enam ei taha. Pigem panen, et tulen ise järele ja võin kindlam olla teenuse kvaliteedis ja ka ajalises võidus, kui selles, et ootan ilmatuma pika aja ja siis pettun ka kvaliteedis.

    ReplyDelete
  5. Niii armsalt ja siiralt naljakas :) Olete ikka täiega ägedad :)))

    ReplyDelete
  6. Haha.. ma poetasin poes paar pisarat sest ma tahtsin arbuusi aga seda polnud.
    Aga üks seik mida hullult hästi mäletan oli see, et sõitsin bussiga tööle ja ühes peatuses buss peatus pisu kauem. Kui see siis lõpuks liikuma hakkas nägin silmanurgast, et üks vanem meesterahvas tormas bussile aga bussijuht ei näinud/tahtnud teda näha ja see härra jäi maha (minuarvates täiesti õnnetult ja nördinult seisma. Ja ma olin no terve päev niiiiiiii kurb, et ma reflekselt seda stop nuppu ei vajutand. Aga mul pole need hormoonid siiani paika loksund. Ma hakkan jubekergesti nutma jumalteab millepeale. Jube 😊

    ReplyDelete
  7. Ma nutaks mitterasedana ka sellise asja peale ausalt öeldes. :D Sest kui ikka nälg on majas ja pitsa tuleb kaua ja ma ise veel nii loll olen, et selle kõrbema ajan, siis polegi muud teha kui ennast natuke haletseda, eriti kui muud söödavat peale tomatite kodus poleks :D

    ReplyDelete
  8. Olen 5 korda rase olnud ja nendest esimesed 4x möödusid rahulikult,ei mingeid nutuhoogusid vms.Aga viimase rasedusega kui kaksikuid ootasin möllasid hormoonid ikka korralikult.Terve see 7 kuud( poisid sündisid enneaegselt) ma olin nagu Ameerika mäed.Vaene mees kes pidi kõik selle ära kannatama 😉 Igatahes tundus et sain kaksikuid oodates kõik tagant järgi 😀

    ReplyDelete
  9. mina olin selline rase, et igasugu vaevused ja hormoonid mind ei kimbutanud..kui kõhtu poleks olnud, siiis polekski nagu rase..mingeid hädasi ja jamasi minuga ei kaasnenud mehele:) samuti peale rasedust, kui räägitakse,et suhe mehega jaheneb..meil seda küll ei olnud, ei pühendanud ennast ainult beebile , sest miks peaks mees siis tahaplaanile jääma :) elu jätkus samamoodi ainult koos meie pojaga :)

    ReplyDelete
  10. Ma sõitsin bussiga tallinna ja nägin põllu peal üksikut rebasepoega ja lahistasin nutta, et tal ema kadunud😌😀 Olin see aeg kuskil 6 kuud rase

    ReplyDelete
  11. Heheh, nii armsalt naljakas lugu :) Loodan, et leiad aega ja Q&A video jaoks! (Natuke tuletan meelde :D). Ma vist veidi imelik, aga väga ootan seda!

    ReplyDelete
  12. Minul on kogu selle peaaegu 20 nädala peale olnud ainult üks kord, kus ma nutta lahistasin. Nimelt teeme me hekel kodus täielikku remonti, et oma Mõnglikese tulekuks täiesti valmis olla. Nutma ajas mind kuskil 8 nädalat tagasi, kui pakkisime oma armsas, kuid aja poolt räsitud kodus viimaseid asju kokku, et järgmine päev saaks lammitudtööd alata. Kodu polnud teab mis villa, kuid pisike ja juba nii armsaks saanud ja harjunud. Mis sest, et laest krohvi tuli ja põrandalt värv juba koorus, aga siiski oma kodu (kusjuures enne beebi ootust mind nii häirisid need samad asjad, mida tol hetkel siis hirmsasti taga nutsin ja tahtsin hirmsasti remontida). Hiljem pole pisaraid valanud ja loodan, et ei vala ka :)

    ReplyDelete
  13. Minu III trimestri üks isudest oli Marianne kommid. Poes riiuli ees seistes tekkis korraga tunne, et neid pean ma saama. Kummalisel kombel oli koju jõudmise ajaks isu ununenud ja kommid jäid ootama uut aega. Hiljem oli mees juba kommikoti peaaegu tühjaks söönud. Sain kaks viimast kommi ja hakkasin nutma, sest ma kujutuasin ette, kuidas ma ise söön üksi need kõik ära. Mees läks siis uute kommide järele ja tõi kõikvõimalikke komme veel, et mitte minu omi enam ära süüa. Praeguse rasedusega oli see, et mul isu oli olematu ja kõik söök tundus vastik. Leiva olin asendanud sepikuga jms. Siis mees mõtles, et teeb mulle heameelt ja toob mu lemmikut Muhu leiba. Kuidas ta solvus, kui ma seda vastikult vaatasin... Ja kuidas mina siis nutma hakkasin, et miks ta ise on mu sepiku ära söönud ja mulle mingit rõvedat leiba asemele ostab. Ta sai ka pahaseks, ütles, et osta veel naisele kallist leiba, prouale ei kõlbagi. Ega ma ei käskinud osta. Aga õnnetu oli olla. Praegu nutan ma igal õhtul, kui süüa on vaja tema, sest mul pole ÕRNA AIMUGI, mida ma süüa tahaksin. Tean vaid, et tahan süüa.

    ReplyDelete
  14. appi, kui armsad te mõlemad olete! :))

    ReplyDelete
  15. Muidu mind hormoonid vist väga palju ei mõjutanud, aga kui ma muidu ei tea kunagi, mida süüa tahan ja olen üsna otsustusvõimetu :D Siis raseduste ajal olen ma väga kindlalt teadnud, mida ma just süüa tahan parasjagu. Ja kui mees siis vale asjaga tuli, siis oli küll nõme olla. Aga muidugi söögiga on mul nagunii oma suhe, ma olen ikka väga ärritunud, kui seda pole :D Mul on vaja ikka kogu aeg süüa midagi.

    ReplyDelete
  16. Oi mul neid momente jagub kus on isud ja siis kaovad ära või ärkan juba hommikul kehva tujuga vahepeal puhken lambist nutma... Õnneks üritan ma siis inimesi nii palju kui võimalik vältida :D

    ReplyDelete