Thursday, December 22, 2016

Kuidas EMO meile paariks päevaks šokiteraapiat tegi ja dr. Šois meid jälle maha rahustas

Meie pisike, häbelik, siresäärest (ilmselgelt poisslaps) rosin. Täna 18+0 nädala vanusena.
Ma isegi ei tea, kust seda juttu alustada.. See kõik oli niiii keeruline ja täis täieliku infomüra. Viimased päevad on olnud meie jaoks üks suur küsimärk ja pidev pabistamine, aga kuna meil puudus igasugune informatsioon, siis hoidsime seda kõike täielikult enda teada. Me isegi ei saanud aru, mis toimub. Etteruttavalt ütlen, et meiega on kõik hästi. Beebiga on kõik kõige paremas korras ja muretsemiseks ei ole põhjust. Ma lihtsalt kirjutan selle siia selleks, et äkki keegi satub kunagi samasse olukorda ja saab sellest postitusest abi.

Kõik algas pühapäeval. Me sõitsime maalt koju ja maanteel sõites hakkas mul alakõhus vasakul pool tuikama. Selline pulseeriv valu ühes ja samas kohas. See kestis terve tee. Valu jätkus ka koju jõudes. Mõtlesin, et tegemist on tavapärase emaka venimisega, käisin sooja dušši all, võtsin ühe no-spa ja läksin magama. Järgmisel päeval läksin tööle. Päeval andis see kohake jälle tunda, aga mitte eriti tugevalt. Oli pigem selline hell. Õhtuks läks valu juba päris ebamugavaks ja mõtlesime Kristoga, et lähme käime igaksjuhuks Pelgulinna EMOs. See on meie kodust ju kiviviske kaugusel ja eks süda ju ikka natukene pabistas. Lootsin kuulda enda arvamusele kinnitust, et see on kõigest meie pisike beebi kasvamas. Ma olin ennast jumala ette valmistanud selliseks stsenaariumiks, et meid saadetakse manitsedes koju, et me nii väikese murega pöördume. Reaalsus oli hoopis midagi muud. Meid võttis vastu üks vanem arst. Vene rahvusest. Kõigepealt mõõdeti mu vererõhku.. 92/62. Minu puhul tavaline, aga standarditega võrreldes madal. Kuulati beebi südant doppleriga ja küsiti palju küsimusi. Beebi südamelöögid olid ilusad ja tugevad ning kergesti leitavad. Siis ütles arst, et teeb mulle ultraheli. Super! Kahjuks ei näidanud arst mulle kordagi ekraani ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. Pabistasin. Õnneks oli Kristo minuga koos kabinetis ja see rahustas mind pisut, aga ka teda ei lastud ekraanile ligi. Panin siis suures vaikuses end uuesti riide ja istusin arsti kõrvale toolile. Arst ütles siis : "Võtke haigusleht kuni järgmise ämmaemanda visiidini (mis muide on 09.01), olete täielikult voodirežiimil, jalad/pepu kõrgele tõstetud, midagi tõsta ei tohi, vahekorras olla ei tohi ja võtate 2 pakki duphastoni (raseduse säilitamiseks mõeldud rohi) 2 x päevas. PLATSENTA ON ALL!". Rohkem sõnagi lausumata juhatati meid kabinetist välja ja nii me siis seisime seal kahekesi. Uurisime kaasa antud paberit ja seal seisis : "Diagnoos: Ähvardav katkemine 17+4". APPI!!! MIKS??? Mul ei ole ju midagi viga? Ei mingit veritsust, mitte midagi!! Kuidas see võimalik on? Tulime siis koju ja.. Ma lihtsalt tahtsin nutta. Ma ei saanud midagi aru. Miks ta meile midagi ei öelnud seal kabinetis? Miks ta midagi ei seletanud? Miks mu rasedus katkemas on? See kõik tundus nii tõsine, nii hirmus! 

Kirjutasin samal õhtul härra Šoisile kirja. Päris emotsionaalse muidugi.. Ma nii kartsin! Ma palusin, et ta mind enne aasta lõppu vastu võtaks ja mulle lihtsalt natukene infot annaks. Mis juhtus? Mis valesti on ja kas beebiga on kõik hästi? Õnneks helistas ultrahelikeskus mulle juba järgmisel päeval ja  leidsid mulle aja juba samale nädalale (tänasele päevale siis). Rääkisin ülemusega, võtsin end vabaks ja veetsin järgmised kaks päeva voodis. Tegin täpselt nii nagu EMO arst mulle öelnud oli ja ainult googeldasin. Te ei kujuta ette, kuidas ma pabistasin ja mis kõik minu peast läbi käis. Huuuuuuuuuh. Lõpuks jõudis kätte neljapäev ehk tänane päev. Käisime härra Šoisi juures. Saatsin talle meilile veel EMO paberid ja ultraheli pildid, et ta oleks olukorraga kursis. Ta oli ennast kohtumiseks ilusti ette valmistanud ja alustasime protseduuriga.

Šois vaatas kõigepealt üle poisi: Ta tunneb end väga hästi! Varustus on võimas ja isa võib uhke olla. Pikad jalad on ta samuti isalt saanud ja kosunud on ta korralikult. Kasvult on ta isegi suurem, kui mensese järgi. Vastab 18+0 nädalal 18+3 suurusele. Ta on peast pepuni 12,7 cm pikk + jalad ja kaalub 266g. Iga sõrmeke ja varbake on olemas. Ta on väga aktiivne, täpselt nagu emps. Keeerutab, viskab jalgu üle pea, lehvitab ja haigutab. Tal on väga hea olla. Aju on kenasti välja arenenud ja kõik ülejäänud organid samuti. Näidud on väga head. Mu süda naeratas! Meie poja! See kõik oli nagu muusika minu kõrvadele.

Šois selgitas, et platsenta on emakakaela suudmele lähedal, aga asetseb siiski eesseinas ja muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt liigub ta raseduse kulgedes õigele kohale ja kõik möödub komplikatsioonideta. "Mina Teile ühtegi tegevust, mida te teha tahate jõulude ajal, küll ei keela. Muretsemiseks pole põhjust". Need sõnad olid väärt minu jaoks rohkem kui miljon eurot! 

Tegelikult oli asi selles, et kui platsenta on emakakaelal ees, või osaliselt ees, siis võib tekkida veritsuse oht, mis võib viia katkemiseni. See on äääääärmisel juhul. Kõige hullema stsenaariumi puhul. Enamasti tähendab see vaid siiski seda,  et võib esineda väikest määrimist ja on oht keisrile. Meil ei ole hetkel kumbagi. Platsenta on lihtsalt sellele suudmele lähedal, aga kuna rasedust on vaid 18 nädalat, siis see kõik võib veel muutuda ja ilmselt veel muutubki. Lisaks tegi ta veel ühe katse meie rahustamiseks. Pidin tõmbama kopsud õhku täis ja pressima niiiiii kõvasti kui ma suudan. Tema siis jälgis tähelepanelikult ekraanilt emakakaela. Ei avane siin millimeetrit ka. Emakakael on ilus pikk 33mm ja tema mingit katkemise võimalust küll ei näe. Kõik on korras. Valud olid siiski tingitud emaka venimisest : "No vaadake oma abikaasat.. Mis te siis eeldasite?" muheles Šois.

Niisiis.. Ta tõmbas otsad kokku: "Nautige tulevasi jõule, Teie poja on terve, tunneb end hästi ja naaske oma tavapäraste toimetuste juurde. LA ajaks uuel aastal on beebi juba natukene suurem ja siis saab ka kõik ülejäänud vajalikud asjad ära mõõta." Andis meile pildikese näppu ja soovis kõige ilusamaid jõule. Kas Te kujutate ette, kuidas ma ennast täna tunnen? Kuidas meie ennast tunneme? Mul on selline tunne nagu suur lumekuhi oleks mu õlgadelt tõstetud. Praegu istun ja imetlen seda pisikest rosinat sellel ultraheli pildil. Sa ei kujuta ette, kui väga me sind ootame ja sind juba armastame pisike prints. Eriti armas on tunda sind samal ajal hoogsalt kõhus liigutamas. Sa oled mulle nii armas!

Härra Šois selgitas meile natukene ka, et miks vahel selline diagnoos pannakse. See ei ole fakt, vaid lihtsalt üks näide : "See on see kõige hullem stsenaarium. See, mis juhtub tõesti väga, väga vähestega, kelle platsenta asub emakasuudmele lähedal (eesasetus ja osaline eeasetus on need raskemad variandid). Aga mõned arstid ei taha omale vastutust võtta. Kui tõesti peaks midagi juhtuma, siis minnakse ju neid süüdistama. Nii on neile lihtsam ja hiljem siis ämmaemand saab teha korrektuurid".

Loo moraal on tegelikult see, et kui asi puudutab Teie beebit, Teie lapsi, Teie lähedasi siis.. Küsige alati ka Teise arsti arvamus. See on väike summa mida maksta tervise ja südamerahu eest. Kindlasti hoian ma ennast ja kõhubeebit ja võtame nüüd natukene rahulikumalt ning ei rapsi ringi :) Pühad ongi selline mõnus kodus olemise aeg. Homme seame sammud Kõrgemäele ja naaseme alles aastal 2017! 

32 comments:

  1. Väga hea meel te üle! Mul kodus 2 printsi juba olemas. Ja teiste rasedus/beebi värki on tore jälgida.
    Kõik on hästi ja kõik läheb veel paremini !!

    ReplyDelete
  2. Mul oli platsenta terve raseduse eesseinas. Rasedus möödus probleemita ja nüüd on meil kodus juba 3 aastane neiu. Ilusat ootusaega ja häid pühi Teie perele 😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ka eesseinas.. Eesseinas ongi täitsa normaalne :) Eesasetus on see halb variant.

      Delete
  3. Mul oli samuti platsenta eesseinas. Samuti pikk abikaasa , ise olen lühemat kasvu. Käisime 34 nädalal Šoisi juures ja kõik oli ultraheli järgi super. Kiitis ja viskas nalja. Nädal hiljem toimus erakorraline keiser, poeg sündis enneaaegselt. Praeguseks tubli ja terve poja :) Mida ma tahan kirjutada, et ükski arst ega ultraheli ei anna täielikku kindlust, olukord võib minutitega muutuda. Kuula kõige rohkem enda keha, enda sisetunnet. Usalda ennast! Elan Teile väga kaasa ja usun, et kõik läheb nii nagu peab-superhästi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi.. aga väga suur vahe on sellel, et kas arst hoiab sind teamatuses ja hirmutab või seletab kõik lahti :)

      Stress on ju beebile kõige hullem ja esimene nendest variantidest tekitab oluliselt rohkem stressi.

      Delete
    2. Ja suuuur aitäh heade soovide eest!! :)

      Delete
  4. Mul oli väga sarnane ehmatus siis, kui tavapärasel ämmaemanda visiidil lapse südamelööke ei leitud. Enda ämmakas oli puhkusel ja siis asendaja otsis ja otsis ja otsis ja ei midagi. Mingi kümme minutit nägi vaeva. Lõpuks võttis teise doppleri, ikka vaikus. Läksime mingisse teise ruumi, kus oli lauaarvuti suurune doppler, IKKA vaikus :S Siis paluti UH kabineti ukse taga oodata, et UH-ga üle vaadata, mis toimub. Pole vist vaja öelda, et minutit tundusid tundidena ja korraga tundus, et nagu oskagi oma elu enam selle pisikese kõhu-rosinata ette kujutada, et mis me siis tegema hakkame...
    Aga nii kui UH-kabinetis arst anduri mu kõhule pani, hakkas naerma ja ütles: "No on vigurvänt!" Kõik oli korras ja mul selline tunne, et minestan selle suure kergendustunde ja pingelanguse pärast :D
    Igatahes väga väga tore, et teil kõik korras on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oiiii ma kujutan ette kui piinarikas see ootamine oli!

      Delete
  5. Mul ka määris teise rasedusega 14 nädalal ning sain samamoodi emos käidud ,küll ITK . Seal öeldi a ,et platsenta on kaela lähedal ning sain tõstmis ning seksi keelu uni LA ehk siis 20 nädalani . Selleks ajaks õnneks oli kõik korda läinud ja ei katkemist ega keisrist polnud juttu . Aga tõesti alati kui tekib kahtlus tasub minna ja uurida. Parem karta kui kahetseda. Mõnusat ootust ning ilusaid pühi !

    ReplyDelete
  6. Ma loen ja kommenteerin küll esmakordselt siin, aga mul oli eesseinas ja eesasetsemisega platsenta. Käisin 3 x tasulises, kuna me väikelinnas hakati iga kord esilekutsumise juttu rääkima ja ala, kui siis selgub,et ikka on ees, siis teeme keisri. 34ndal nädalal liikus siiski mingil määral eest ära, aga kuna laps oli liiga suur ja sünnitamine oleks olnud ohtlik, sain keisri. EMO arsti poolt väga tobe käitumine! Kena kosumist!

    ReplyDelete
  7. Inimesed ajavad sassi eesseinas oleva platsenta ja platsenta eesasetuse. Mul oli ka see viimane, osaliselt kattis kaela ja oli mitu verejooksu :( õnneks LA ajaks kasvas platsenta eest ja poeg sündis ilusti õigel ajal.

    ReplyDelete
  8. Ma olen ka valudega käinud EMO's, isegi päris palju.. Olen hull muretseja, eriti raseduse algul. Praegu 24 nädalat. Mina ise käisin ITK EMO's ning olen Pelgus ka käinud.. ja ütlen ausalt, pole üldse Pelgu EMO'ga rahul.. Mina kui esmarase, muretsen rohkem vb kui teine ja lähen valudega, siis öeldakse, et võta NO-SPA'd, et kui verd ei tule, siis me vaata... No jah, läksin ITK'sse, seal kohe vaadati. Muidugi vb ainult minul selline kogemus olnud, aga ITK'ga olen rohkem rahul.
    Mul kusjuures oli samuti, et arst ütles, et platsenta veidi emakakaelal, aga see pole midagi hullu, võib natukene määrida.. ei katkemisest ega millestki sellisest polnud juttugi. Pärast ämmakalt uurisin, siis ta ütles ka, et lõpuks liigub platsenta sealt eest ära ning pole miskit hullu :)
    Aga mul väga hea meel, et teil kõik hästi! :)
    PS! Meil ka väike poiss tulekul :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Palju õnne Sullegi pojakese puhul!! :)

      Delete
  9. Ma olen ka seal Pelgus EMOs käinud 6+ rasedusnädalal, kui hakkas veritsus. Mind hoiatati, et rasedus väga väike ja kõike võib juhtuda. Olin ka väga mures, aga õnneks kõik läks hästi. Praegu olen 9 kuud juba pisikese poja ema olnud. Usun, et ka EMO arst soovis teile ainult parimat ja kahtluse korral on mõistlik ennast hoida. Jõudu teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täiesti nõus! Pigem olla ettevaatlik kui lohakas, aga niimoodi teadmatusesse jätta ja paanikat külvata on ka vale. See ju tekitab stressi ja on kõhubeebile samamoodi halb.

      Teadmatus on kõige jubedam.

      Delete
  10. Šois on lemmik. Mōlema rasedusega olen käinud tema juures. Esimene laps sündis erakorralise keiserlõikega. Teist last oodates tekkisid määrmised ja väiksed veritsemised. Pandi haigla- sama diagnoos et platsenta ees seinas, katkemis oht, duphastoni ja no spa systide ravi. Ja nii ma lamasin seal 3x 7 päeva. Määrimine kadus aga samuti ei tohtinud ka edaspidi midagi teha. Saabus kätte 20nädala UH,anatoomia oma. Ja siis arst ytles mle... ma ei näe yhte jalga(beebil)... tulge 2 nädala pärast tagasi.. järgmine hetk juba helistasin Šoisile. Sain samuti kinnitust et juba on platsenta paika läinud, ela oma normaalset elu edasi ja kõik lapsega ok. Kui ma peaks 3ndat last ootams jääma siis mujale UH ma enam ei lähegi

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ka mina tõstsin oma LA tema juurde nüüd :)

      Super, et sul kõik korras oli!

      Delete
  11. Lugesin su teksti ja tõi kohe pisarad silma, endal 18+4 ja vaevlen kõhugripi käes - oksendab ja palavik. kohe ei teagi kas kõhuvalud ka sellest põhjustatud või peaks ikkagi muretsema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina olen alati olnud seda meelt, et niisama joosta ei tasu, aga kui ikka mure suur ja südamel kripeldab, siis võiks ikkagi minna.

      Saage ruttu terveks!

      Delete
  12. Minul olid ka koguaeg alakõhu valud ja kuna kaks eelmist rasedust mis katkesid hakkasid samasuguste valudega siis seekord hakkasingi no-spa ja paratsetamoli kuuri tegema. Nii kui mingit pisikest valu tundsin läksin pikali ära, iga 4h tagant võtsin kas 2 nospad või paratsetamoli (arst käskis nii). Oli ka jube hirm et katkeb uuesti, arst veel ütles ka et suur viga mida tehakse kõhuvalu puhul on see et rabeletakse edasi ja kannatatakse valu või hakatakse kõndima et kui ikka tõsine valu on või torgib siis kas oled ûle pingutanud või emakas venib ja pikali heita tuleb mõlemas olukorras. Ütles veel et kõht ei tohi olla pinges hoia võimalikult lõdvalt ja võta valuvaigistit. Üldiselt ju valutavad kõht ongi pinges. Igatahes mina arvan et parem võtta need valuvaigistid mida paljud maha teevad kui et kaotada oma beebi. Tihti vôtsin juba esimese valu peale rohu ja rohkem mitte sammugi, kutsusin mehe või takso järgi ja püüdsin autos istme nii pikali lasta kui sain et ei suruks alakôhule ja hoidsin käsi kõhu ja turvavöö vahel. Rahulikke jôule teile :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti peaks võtma rahulikult kui kõhus valud. Täiesti nõus.
      Minul õnneks tänaseks enam selliseid valusid ei ole ja praegu on selline tavapärane kõhu/emaka venimine.

      Ilusaid jõule!!

      Delete
  13. Nii tore, et Teil on kõik hästi!:))
    Imederohket jõulu aega Teie perele ning pojale tublit kosumist;)

    ReplyDelete
  14. See jutt on niiii tuttav! Need valud ühel pool, mis ei andnud mulle südamerahu, käisin ka u nädal tagasi EMOs ja õnneks sattus olema noor arst, kes vaatas UH-ga ja kui südametukseid nägin, olin juba õnnelik, sest eks see peamine...visiitide vahel nii pikad pausid, et mure tekib vahepeal ja eriti kui kõhuvalud. Ja Shois ikka nii tore ja tema puhul võib tõesti abile loota. Arvan, et see ongi meie e esmarasedate asi, tahame ju võimalikult palju infot ja et keegi päriselt meiega räägiks ja meid kuulaks. Minul LA aeg uuel nädalal, ei jõua ära oodata, millal isegi Shoisi juurde saan. Rahulikku kasvamist ning toredat jõuluaega!
    12345 - 19. nädalat

    ReplyDelete
  15. Miks on arsti puhul rahvuse välja toomine oluline?
    Üldiselt aga tuleb arvestada, et EMOs valves olevatel arstidel on reeglina kiire, seetõttu tuleb ise küsida enda olukorra kohta. Samuti annavadki nad üpris konkreetseid ja sageli hirmutavaid soovitusi, et ikka täiesti kindlad olla, et miski valesti ei läheks. Igati loogiline on, et kõigepealt saad esmast abi ja enda raviarst täpsustab.

    ReplyDelete
  16. Ma yhel visiidil kurtsin tuikavat valu vasakul pool. Oli 6.kuu. Kõht oli kõndimisest toonuses. Arst ilma midagi kontrollimata, saatis mu haiglasse säilitama. Õnneks, töötas kiirabi osakonnas mu tuttav ja viis mu ise teise arsti juurde kontrolli. Peale pikka ootamist, kinnitas arst mulle, et kõik on korras ja muretsemiseks ei oli põhjust. Ei olnudki!
    Vahest jah, arstid ei taha võtta vastutust. AGA... ta isegi ei kontrollinud ! :D

    ReplyDelete
  17. Minul oli esimese lapsega samasugune ehmatus. 16 nädalal hakkas kõht imelikult valutama ja oli ka kerge veritsus. Läksin erakorralisse end näitama ja kirjutati mulle rasedust säilitavad ravimid ja kästi palju puhata. Nüüdseks kasvab kodus terve ja tubli 3 aastane poiss :) Ilusaid jõule teie perele :)

    ReplyDelete
  18. Niii tore, et kõik on korras! Olen kahe rasedusega nii palju jamasid yle elanud ja tean seda hirmu ja teadmatuse tunnet. Mina soovitan sulle yht- ära tõsta raskusi ja ikkagi pikuta nii palju kui võimalik :)

    ReplyDelete
  19. Niii tore, et kõik on korras! Olen kahe rasedusega nii palju jamasid yle elanud ja tean seda hirmu ja teadmatuse tunnet. Mina soovitan sulle yht- ära tõsta raskusi ja ikkagi pikuta nii palju kui võimalik :)

    ReplyDelete