Sunday, July 5, 2015

Üks inspireeriv hilisõhtune vaatamine - Armasta ennast! Milline on Teie Perfect Imperfection?



Olen Bubzi ise juba pikalt, pikalt youtube'is jälginud ja temast on saanud minu jaoks üks suurimaid inspiratsiooni allikaid! Täna sattusin siis tema uut videot vaatama. See video tõi mulle pisara silma ja naeratuse näole. Nii palju emotsioone ja mõtteainet.

Ka minu sõprusringkonnas on paar inimest kes päev, päeva järel on muutumas iseenda suurimaks vaenlaseks. Ka minul on olnud selliseid hetki. Vaatan peeglisse ja pööran pilgu.. Miks ma ometi ei võiks olla natukenegi pikemat kasvu? Miks on mu huulel sünnimärk mis isegi punase huulepulga alt välja kumab?  Siis üritan endale jälle meenutada, et selle asemel, et ennast nüpeldada, võiksin ma hoopis märgata neid asju milles ma olen hea. Tuletan endale meelde, et tegelikult olen ma ju sellise pisikesena täitsa armas ja meeldejääv..

Mind tohutult inspireerivad taolise sisuga raamatud/artiklid ja videod. Tänu nendele olen saanud sellisest mõtteviisist peaaegu priiks. See on tohutult vabastav ja muudab meie elu tegelikult kardinaalselt! Palju lihtsam on naeratada ja lähedastega koos olemist nautida, kui ei pea pidevalt mingit kehaosa endast varjama. See ei puuduta tegelikult ainult figuuri. Me ei peaks muretsema ka sellepärast, et keegi elab meist ilusamas korteris või, et kellegil meie seast on kenamad riided. Tihti tulevad taolised ebakindlused mängu ka suhetes lähedastega. Vahel lausa rikuvad need jäädavalt.

Milline on Teie Perfect Imperfection? Mida enda juures armastate?

4 comments:

  1. Ma loen su blogi juba väga ammu, aga ei ole selline kommenteerija, kuid see oli küll üks väga hea hilisõhtune lugemine..Just seda mul vaja läkski, sest JUST eilne oli selline päev, kus ma vihkasin enda juures no absoluutselt igat asja: soengut, nägu, kõhtu, jalgu.. siis veel avastasin, et juuli juba käes ja ma ei ole veel randa jõudnudki; kõik teised ju pruunid ja mina alles luigeke :D
    Eks selliseid päevi tuleb ikka ette, aga su postitus andis küll motti ennast armastama hakata.
    Olen juba ammu tahtnud sind tänada selle eest, et sa oled NIIIII inspireeriv ja NII armas ja südamlik inimene. Imetlusväärne! Selliseid võiks meie noorte naiste seas rohkem olla!

    ReplyDelete
  2. Kui ma olin pubekaeas, siis ma vihkasin seda, et niii lühike olen. Kogu maailm oli minust pikem. Veel vihkasin arme oma näos, sünnimärki kaelal ja hambad oli ka mu nõrkus. Mingil hetkel kasvasin sellest välja. Praegu meeldib mulle, et ma olen just nii lühike nagu olen, vastupidiselt noorusajale, mil kasvu pärast mu üle naerdi, saan praegu hoopis armsaid kommentaare selle kohta. Näiteks ütles mu Härra sõber Jaanipäeval "Tere, meeter ilu!" :D Natuke nagu norib, aga samas on armas. Olen õppinud endaga rahul olema :)

    ReplyDelete
  3. Sünnimärk huulel? No mõni on igatahes kade....

    ReplyDelete
  4. Mina just vihkan, et nii pikk olen - täpselt 180cm.
    Noorena olin eriti kurb ja eks noriti ka veidi pikkuse pärast, kuid hiljem tuli see modellinduses kasuks.
    Enam väga modellindusega ei tegele, seega sooviks ikkagi lühem olla, kasvõi 2cm :(
    Pikki mehi õnneks jagub, kuid endal imelik kontsadega käia. Kui ma 10cm endale otsa panen, olen ju 190, mis isegi meestest pikem..
    Oeh, ehk vanadusega kuivan veits kokku ja noorem generataioon sirgub pikemaks haha:D
    Mul vanaema oma 172 sentimeetriga oli ka omal ajal väga pikk. Nüüd täitsa normaalne pikkus.

    ReplyDelete