Üks kodukootud, südantsoojendav ja pisarateni liigutav aaretejaht

Kuna eile õhtul oli Kristol jalgpalli trenn, siis mina otsustasin Leenuga õhtusöögile seniks minna. Koju pidime jõudma ühel ajal. Tulen ma koju ja keda ei ole.. Kristot! Ainus mis mind laua peal ootas oli see pisike kirjake. Oh, mulle meeldivad üllatused! Mulle meeldivad mõistatused!

Mul on ikka niiiiiii vinge mees, et ma ei jõua ilmselt seda kõike kunagi siin blogis edasi anda! Aitäh, aitäh, aitäh kallis, et oled minu vastu nii hea!

Mõtlesin jagada Teiega neid pisikesi geniaalseid juhtnööre. Kes suudab ära arvata mis asukohtadega tegu oli?

Viimane oli eriti geniaalne idee! Tõttasin siis sügavkülma juurde ja mind ootas täpselt selline pisike pits. Kõige naljakam selle juures oli see, et pisikesse kilekotti oli pandud siis järgmine vihje. Kilekott oli kõvasti teibiga kinni pandud ja see siis omaokrda pitsi asetatud ja jäätuma jäetud. Sulatasin pitsi ülesse ja hakkasin siis teipi lahti nokkima. See oli ikka tükk tegemist! Sain selle kirjakese siis lõpuks kätte ja guess what.. See oli kaa ikkagi jääs! Vot seda oli raske niimoodi ülesse sulatada, et vihje kahjustada ei saaks. 

See oligi siis viimane vihje. Voodi kõrval oleva fotoraami taga oli üks ümbrik..

Selle sees oli peidus minu elu kõige esimene armastuskiri. See oli peaaegu 2 A4 pikk. VAU! Ma olen siiani sõnatu! See oli niii liigutav, nii siiras nii ilus! 

Vot see on mees kellega ma tahan küll terve oma ülejäänud elu koos veeta!