Tuesday, June 2, 2015

Eneseületamine - hirmud - ekstreemsus



Sattusin just seda video vaatama ja ma pidin minestama! Tegemist on Tartust pärit noortega kes telemasti tipus käisid. Eks vaadake ise videot.. Mul hakkas iiveldama!

Selle kõigega meenus mulle see, et mulle on sellel aastal kaks taolist kogemust kingitud. Need tuleb aasta jooksul realiseerida. Üks neist on teletorni servakõnd ja teine langevarjuhüpe. Mul tulevad judinad peale kui selle peale mõtlen!

Kas keegi Teist on saanud kummagi nendest kogemusest? Kas olete ise soovinud või kingiti? Mis emotsioonid valdasid Teid enne ja pärast toimunut? Kuidas hirmust jagu saite? Igasugune tagasiside on oodatud! Loeksin hea meelega teie kogemustest.

13 comments:

  1. Aaah mu süda taob ja hingamine on raskendatud hetkel hahaha. Kardan samuti kõrgust. Kuid olen külastanud seiklusparke ja kui tean et olen turvaliselt kinni tunnen ennast normaalselt, aga seda videot vaadates hakkas endalgi jalg värisema. Laulukaarelt laskumist tahaks isegi millalgi proovida, kõik kes on käinud on väha rahul olnud niiet loodan sama :)

    ReplyDelete
  2. Ma kohe- kohe eestis ja lähen tallinna laulukaarde kiikuma või teletonri servale kõndima. Valikus oli veel laskumine teletornist aga see tundus veits igav :D
    Selle hirmuga on see, et sellest polegi vist võimalik niisama üle saada. Pead enda julguse kokku võtma ja ära tegema. Ma kardan kukkumist. Aastaid olen karguga kõndinud ja kukkumine on ajus sees. Isegi kui niisama tänaval libisan, röögatan nagu metsloom. Aga laulukaares kiikumisega oleks see hirm hullem. Mehe õde käis ja ütles, et alguses vabalanguse ajal on tunne, et kukud ennast sinna treppidele surnuks aga kui kiikuma hakkad on super feeling.

    ReplyDelete
  3. Ma vaatasin ka eile seda videot ja võttis seest õõnsaks küll. Ma kardan täiega kõrgust ja see video kuidagi reaalselt tekitas tunde nagu ma oleksin ise seal kõrgustes. Langevarju hüppe ma oleks nõus tegema ainult tandemina, sest ma reaalselt minestaksin ära poolel teel maa poole ja ma eelmisel suvel vaatasin kuidas kogenud hüppajad hüppasid ning üks suutis jala ära murda. Väga jube!

    ReplyDelete
  4. Käisin servakõndi tegemas ning see kõlab palju hirmsamalt kui see on! Ma kardan kõrgust (kipun üle mõtlema, eelkõige hoonetes, lennukis pole probleemi) kuid proovin end pidevalt proovile panna, et sellest võitu saada ning seega proovisin eelmisel suvel selle asja ära. Esiteks, sa oled nii hästi kinnitatud, et isegi kõige suurema tahtmise korral on võimatu, et midagi juhtuks. Teiseks, su kõrval on instruktor, kes sind kontrollib ning vajadusel julgustab. Kolmandaks, vähemalt mulle ei tahtnud alguses kohale jõuda, et ma nii kõrgel olen ja seal all on tõesti päris majad, päris autod ning päris inimesed :) kui tõesti hirm on suur siis võta näiteks poiss-sõber kaasa! Ma käisin isaga ning see andis turvatunnet pluss oli ka tore kogemus, mida lähedasega jagada! Järgmisena ongi plaanis langevarjuhüpe ära teha. Üks sõber sai ka selle kingituseks ning temalt tulid ainult kiidusõnad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama, kardan hullult kõrgust ja üritan igal võimalikul juhul end proovile panna - ehk saab kunagi hirmust üle. Olen ka kõiksugu asjade otsa roninnud nii julgestusega kui ilma. Seda servakõndi tegin ühena esimestest Eestis ja peaaegu, et pettusin. Polnud üldse nii jube kui see lugedes tundub. Trossid on lühikesed ja napilt saab nendega maha istuda nii, et jalad üle ääre ripuvad, isegi suurema tahtmise puhul ei saa sealt alla kukkuda.

      Langevarju hüpe on aga,, huhuhuuu, seda ma ei julgeks. Üksi küll mitte, tandemina ehk.. Eriti pärast seda kui mu sõber omale sünnipäevaks saadud hüppe puu otsas lõpetas (selgroolülimurd ja kõik jutud :)).

      Delete
  5. Ma ei läheks raha eest ka :D

    ReplyDelete
  6. http://9gag.com/gag/aqN0dOZ

    ReplyDelete
  7. Viimase aasta jooksul olen teinud kaks langevarjuhüpet ja 134 meetri pikkuse benjihüppe. Lisaks mitmeid muid hirmsaid asju nagu hang gliding, whiteriver rafting (ei tea mis need eesti keeles on, aga googeldades saab aru). Ise olen ostnud kõik need endale. Ma poleks seda kunagi endast uskunud, kui veel Eestis olin, nüüd olen Austraalias. Mäletan sõbranna rääkis enne kui Aussi tulime, et teeb langevarjuhüppe siin. Ma mõtlesin et ta hull on! :D hüppe päeval läksin kaasa ergutama ja kui ta lõpuks maandus, teadsin, et pean ka seda ühel päeval tegema, sest ma olin nii excited ta hüppest! Ja sealt saigi kõik alguse. Kindlasti tahan teha ka kolmanda langevarjuhüppe ühel päeval. But no more bungy jumps!!! See oli liiga hirmus, aga parim tunne jällegi pärast hüpet! Langevarju hüpe on nagunii koos instruktoriga, niiet karta pole väga midagi. Tema hüppab koos sinuga lennukist välja, aga benjit tehes pead ise hüppama, mida mina tegelikult teha ei julgenudki ja instruktorid tõukasid mind sealt alla.
    Ma siiani kõrguse kartja, aga see adrenaliin, mis nendest tegevustest olen saanud, kaalub hirmu nii üle! Põnev, tahaks juba uusi crazy'sid asju teha :D

    ReplyDelete
  8. Mina ka ei teeks raha eest selliseid asju :D Teismeeas mõtlesin, et ma raudselt lähen langevarjuga hüppa jne. Nüüd ja eriti peale lapse saamist on mu hirm kohutavalt süvenenud :D Isegi Suure-Munamäe otsa liftiga sõites ja nähes kuidas aina kõrgemale maast lähed... oeh mul läksid jalad nõrgaks ja süda nii pahaks.
    Täna seda Tartu poiste videot vaadates tekkis mul nii õudne tunne.
    Kui ma saaks kingituseks mõne ekstreemse tegevuse siis ma kohe kindlasti vabandades kingiks edasi. Mind ei tõmba ka ennast ületama. Las see hirm olla kui ta tahab. Ekstreemsused jäägu neile kellele meeldib :D

    ReplyDelete
  9. Vaatasin seda videot eile hommikul ja võttis päris kõhedaks. Hiljem läksin kahe ja poole tunnisele bussireisile, sihiks maanteemuuseum. Ei vaja vist mainimist, et kogu see aeg oli seest ikka väga kõhe olla (ma kardan meeletult kõrgust, hea, et klaasliftigagi sõita julgen :D ) ja kui me maanteemuuseumis alkoprille katsetasime ja pärast pea sellest veel veits ringi käis, tuli jälle see video meelde.. Võeh, kuidas võib üks video mõjuda... Ma ei oleks uskunudki, et üks lihtlabane video võib mõjuda nii nagu oleks ise seal olnud.

    ReplyDelete
  10. Mina muidugi laidan maha sõbrad, kes kingivad langevarjuhüppe inimesele, kes selleks pole soovi avaldanud. Seda tuleb tõsiselt võtta ja selles on omad ohud. Eeldan, et sulle kingiti dessantvarjuga hüpe - dessantvari ei ole laias laastus juhitav: maandud, kuhu maandud ja põnts on korralik. Mina kinkisin oma elukaaslasele, sest ta oli sellest alati unistanud. Sellegi poolest kukkus ta kingi peale päris näost ära ja pabistas talv läbi. Kohapealne instruktaaž on tore ja vürtsitatud paraja annuse musta huumoriga. Rahvast on palju ja kõike korratakse kahes keeles, seega venib päeva väga pikale ja lõpuks oleks ma vist isegi olnud nõus sellest lennukist välja hüppama. Teine nägude valgendumine toimus siis, kui varustus juba seljas ja kiiver peas oli - terve rida poisse olid vait nagu sukad :). Elukaaslane ütles, et ta ei mõelnud lennukis enam midagi: kui peab minema, siis peab minema. Ta kardab väga kõrgust, kuid ütles, et seal see kõrgusekartus niiväga välja ei tulnudki - äkki liiga kõrge, et tajuda? Igastahes alla nemad kõik sealt said elusalt ja tervelt, samas nägime pealt, kuidas kogenud sõjaväelane jala ära nikastas. Üldiselt tuleb teha nii nagu öeldakse ja kõik on ok. Kõige tobedam kogu asja juures on see, et sa ei tea veel samal hommikul, kas täna üldse hüppeilma on ja isegi kui hommikul on, ei pruugi olla enam siis, kui koolitusega ükskord ühelepoole saab.

    ReplyDelete
  11. Ma osalesin aastaid tagasi Kanal 2 saates "Foobia" lennuhirmuga. Saates sõitsin korra ka pisikese lennukiga (vana "moosiriiul"), kus siis need langevarjurid välja hüppasid mul silme ees. Üks oli mingi noor tsikk ka. KOHUTAV. Lendur tegi veel mingit vabalangemist ja pulli, ÕUUUDNEEE!

    ReplyDelete
  12. Ma vist minestaks õhus langevarjuhüppe ajal :D Ma loodan, et mulle ei tehta ellist üllatust :D

    ReplyDelete