Tuesday, April 14, 2015

Meie armas Sofie


Meie armast Sofiet mäletavad vist kõik. Kuidas saakski sellist armast pisikest Gremlinit unustada! Aeg on pajatada Sofie lugu. Sofie oli Jüri õelaste koer. Kunagi kui ta võeti, siis võttis Sofiekene endale hoopis peremeheks selle pere majahoidja. Majahoidja elas nende juures. Ta aitas lastel õppida, süüa teha, maja puhtana hoida ja oli nagu pereliige.  Sofie ja tema peremees olid niiii lähedased, et juba paar minutit eemal olekut tundus õudne. Nende mõlema jaoks. 

Mõni aeg tagasi juhtus kahjuks traagiline õnnetus ja majapidaja suri. Siis jäi Sofiekene ilma peremeheta ja nuttis teda taga. Peres on palju lapsi, veel kaks koera ja kass. Sofie kurbus oli lohutamatu ja temale jagatud tähelepanust ei piisanud, et tema pisikest murdunud südant leevendada.  Tähelepanu tuli ju kõigi vahel ära jagada. 

Ühel õhtul kui neil külas käisin, siis mõtlesin teha neile ettepaneku, et mis oleks kui prooviksin Sofiekese enda juurde võtta. Olin just Jüriga lahku läinud ja mulle tundus, et ehk saaksime teineteisele pakkuda seda tuge mida vaja. Sofiekene oli harjunud viimased 7 aastat oma eelmise peremehega koos elama ja kuna nad praktiliselt tundigi lahus ei viibinud, siis pidime arvestama võimalusega, et Sofiele üksi olla ei meeldi.  Mul on küll paindlikum graafik kui paljudel teistel, kuid sellegipoolest olen ma siiski tunduvalt rohkem kodust eemal kui Sofiekene harjunud oli. 


Käisime koos palju jalutamas ja meil oli tore! Samas ei möödunud päevagi, kui Sofie silmis ei olnud kurbust. Proovisin seda igatepidi leevendada ja ka Jüri õelapsed käisid mul tihti külas, sest nad elavad väga lähedal.

Kui Sofiekene oli nii umbes kolmandat nädalat minu juures olnud, siis tekkisid probleemid. Sofiekese  kurbus aina suurenes ja talle tõesti ei meeldinud üksi olla. Ma ei teadnud sellest varem, kuni ühel õhtul naabrid uksele koputasid. Nad rääkisid sellest, kuidas Sofie hommikust õhtuni haugub ja ulub. Sellest hetkest kui hommikul tööle lähen, kuni selle hetkeni kui tagasi jõuan. Selgitasin naabritele mis on juhtunud ja et ajapikku ta harjub. Tegemist ei olnud enam noore koeraga, kes kiiresti kohaneb. Räääksin neile kogu loo ära. Nende mure seisnes selles, et neil oli pisike alles sündinud beebi, kes seetõttu kordagi päeva jooksul magama ei saa jääda.  Leppisime kokku, et proovin Sofie pesa elutuppa panna ja magamistoa ukse sulgeda (seni kuni mind kodus ei ole). Nimelt, nende lapse magamistuba asub täpselt minu oma kohal ja seal oli varasemalt ka Sofie pesa asunud.

Järgmisel päeval helistas mu üürileandja ja oli pahane. Ta ei kannatanud mõtet, et temale naabrid helistavad ja kurdavad. Pealegi ei olnud lepingus kirjas, et koerad korteris lubatud on. Rääkisin ka talle, kuid tema seisukoht oli kindel.. Kui tema tuleb kolmapäeval pirne vahetama, siis peab plats puhas olema. Ütlesin talle, et andku mulle aega uue üürikorteri leidmiseks. Sellega ta nõus ei olnud ning pidime midagi välja mõtlema. Tal iseenesest ei olnud loomade vastu kunagi midagi.. seda kuni tema ei pea naabritega jagelema ja muretsema.


Kuna Jüri ema elas nendega sama krundi peal, kõrval majas, siis oli ta nõus Sofiekese enda juurde võtma seniks. Sofie teadis ja tundis Jüri ema juba 7 aastat, ta usaldas teda.. Mis saaks olla parem variant? Hakkasin siis üürikortereid otsima. Vaatasin kõike mis minu hinnapiiri sisse mahuks. Helistasin ja kirjutasin. Käisin isegi vaatamas. Kõik muutus sellest hetkest kui juttu tuli loomadest. Mul oli ju kaks tuhkrut ja koer! No ei tahtnud mind keegi.. Lubasin isegi suuremat tagatisraha maksta. Seda juhuks kui hirm seisneb selles, et loomad midagi lõhuvad. Seis tundus täiesti lootusetu.. Ei, ei, ei, ei - sain vastuseks. 

Käisin Sofiekesel külas ja pidasin pikki jutuajamisi Jüri emaga. Siis ütles Jüri ema, et tegelikult neil on Sofiega koos täitsa tore ja nad saavad ka koos Jüri õelastega ikkagi oma krundi peal mängida. Kui varem oli Jüri ema veendunud, et tema omale enam loomi ei võta, siis see oli selleks hetkeks muutunud. Nad magasid koos, sõid koos.. Kuna Jüri ema on kodune ka, siis Sofiekene harjus kiiremini. Pealegi oli ta ju siiski oma kodus! Seal kus ta harjunud olema oli. Aed ja lõhnad olid samad. Lihtsalt maja oli teine. Ta sai omale uuesti peremehe kellel on tema jaoks täpselt nii palju aega nagu ta seda väärt on. Sofiekene on oma vanas/uues kodus väga rõõmus. Ka mina ei saaks olla õnnelikum. 

See lugu ei olekski saanud kuidagi veel paremini lõppeda. Näen ise Sofiet siiani ja suhtleme tihedalt, sest elame nii lähedal teineteisele. 

11 comments:

  1. Sellised loomajutud ja muidugi ka Sofi on imearmas. Mis tõugu Sofikene on? Ja muidugi seda, et sa nii tubli oled ja kutsa enda juurde võtsid!

    ReplyDelete
  2. Nii ootasin juba, mil temast kirjutad. Pidevalt su blogi lugedes mõtlesin, et mis koerakesest küll sai.. :) Aga väga hea lahenduse sai olukord, väga tore :)

    ReplyDelete
  3. kas korteri ostu pole lähiajal plaanis?
    natuke isegi olen imestunud, et sinul kui kinnisvaraga tegeleval inimesel pole korterit soetatud. Sinuni peaksid need kõige paremad pakkumised esimesena jõudma. Üldiselt eestlased kõik tahavad ikka omada kinnisvara, st oma kodu omanikud olla. :D Ja no rääkimata sellest, et pangalaenu maksta on odavam kui üüri. Jne.
    Et äkki selgitaksid natukene oma vaateid selles osas. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole plaanis.. Elan rõõmsalt oma üürikorteris edasi. Ma olen sellele palju mõelnud, kuid hetkel kasutan kogutud raha hoopis kapitali kasvatamiseks. Seni kuni mul lapsi ja pere ei ole, siis saan natuke suuremaid riske võtta ja ei taha oma raha kinni panna (oma finantseeringu osa) :) Võin sellest kunagi pikema postituse teha tõepoolest.

      Delete
    2. See on nüüd vanem postitus, aga ma ootaksin ka väga postitust sinu vaadetest selles osas. :)

      Delete
  4. Nii tore minu meelest ka, et Sofiest kirjutasid, ma ka mõtlesin, et mis tast sai. Üldse tore, et sa nüüd rohkem blogid. Sa kirjutad nii südamlikult ja armsalt et rõõm lugeda. Ja mul ka hea meel, et Sofie lugu sellise lahenduse sai :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on nii hea kuulda Anna! Aitäh sulle! :)

      Delete
  5. Ka mina olen mõelnud, et miks ei ole sul oma korterit soetatud, vaid üürikas.
    Ootan ka sellest pikemat postitust :)

    Kuidas tervis täna on? :)

    ReplyDelete
  6. Küll on ilus lahendus sellele loole :) Aga palju sul loomi praeguseks hetkeks on? Mingi aeg olid sul ju krabi ja kalad. Ja nii sinu kui Mallu insta järgi võib öelda, et võitsid need kaks kiisukest oma juurde. Ja ehk kirjutad neist ka mingi aeg? :)

    ReplyDelete