Sunday, December 7, 2014

Hüvasti mu kallis sõber!



Hei, hei päikesekiired!

Kuna olen Teist juba tükk aega natukene eemal olnud siis on ainult aus kui Teid kõigega vähe haaval  kurssi viin. Neist kõige kurvem ja südantlõhestavam minu jaoks oli mu armsa vanamehe lahkumine siit maailmast. Paks on olnud osa minu maailmast juba aastaid, aastaid ja aastaid. Ma ei mäletagi enam oma elu ilma temata. Ta oli nii tubli poiss. Eeskujulikkuse etalon! Ma tunnen puudust tema arukast pilgust, soojadest käppadest ja siirast rõõmust.. Nii, nii väga!

Paksukese haigusega võitlesime juba tükk aega. Ta võitles oma viimaste elupäevadeni kuni ta üks õhtu enam ei jaksanud. Siis lahkus ta vikerkaare taha. Õnneks saime tema viimastel minutitel temaga koos olla ja hoidsin teda nii lähedal oma südamele kui sain. Käisime paksuga arstil ja selgus, et tal on maksapuudlikkus. Lõpuks oli asi juba nii kaugele läinud, et toitsime/jootsime teda ainult süstlast ja oma jalgadele ta enam ei tõusnudki. Ka Atukas käis teda keelega limpsamas, et sõbra olemist paremaks teha. 


Mälestusi paksust on mul uhkelt. Mul on tohutult vedanud, et mul oli selline sõber! Ka Atukas igatseb teda väga ja käib teda tänaseni otsimas. Nüüd püüame Atukaga rohkem aega veeta, et koos jälle tugevamaks kasvada.

Aga siin mõned toredad videojäädvustused neist kahest imelisest sõbrast:




Hoidke teineteist ja väärtustage igat koos veedetud minutit!

6 comments:

  1. Niii kahju :( väga raske on kaotada lemmikut kellega oled kokku kasvanud. Aga vähemalt hea, et sul on temast mälestusi! Tee Atukale üks pikk-pikk pai!

    ReplyDelete
    Replies
    1. On tõesti :( Teen kindlasti!

      Aitääh Diisu!

      Delete
  2. Nad kaks on nagu jääajast need kaks väikest loomakest.
    Aga küll te kõik kunagi kohtute ja olete koos. minu lemmiklooma lahkumisest on möödas juba enam kui poolteist aastat, kuid olen siiani kahjuks leinas ja hetkel võitlen depressiooniga lausa.
    eks see raske ole, sest loomade rõõm on nii siiras ja armastus on tingimusteta. aga ta käib sinu juures lohutamas, kui su meeled on avatud, kuid leinas on raske seda märgata. ja pea meeles, et sugulashinged kohtuvad. positiivset meelt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. No just.. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada! Aitähh sulle Krissu toetavate sõnade eest! Ole ka sina tubli!!

      Delete
  3. Oehh, ühe korraliku nututäie sain eile seda postitust lugedes. Kui ma noorem olin, siis mul tuli peale koera ja roti surma selline blokk ette, et ma ei tahtnud lihtsalt ühtegi looma enam, sest see kaotuse valu oli nii suur. Aga nüüd mul on hinges 2 koera ja 4 kassi ja ma üritan lihtsalt mõelda nii, et see rõõm, see siirus ja armastus, mis nad oma lühikese elu jooksul sulle pakuvad ja see, mis sa neile vastu annad peab olema olulisem kui nende inimesega võrreldes lühike eluiga. Tuleb lihtsalt mitte unustada seda fakti, et nad paraku ei ole meie kõrval igavesti ja pigem teha ühe pai ja sada musi rohkem kui vähem ja elada nii, et võid endale rahuliku südamega pärast öelda, et pakkusid loomale nii head elu kui suutsid ja armastasid teda ja ta elas ühe õnneliku loomaelu ja sinu puhul ma ei kahtlegi selles, et nii see just oligi! Ja nüüd on nad lihtsalt loomade taevas (kus koertel on kontide mäed ja šokolaad ei ole neile ohtlik ja kasside omas on palju hiiri ja hiirte omas pole kasse ja ma ei tea kahjuks, mis tuhkrute omas on, aga kindlasti midagi toredat:D).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oehhh.. Niii ongi! Paid sulle Inger :) Püüan ise samamoodi mõelda!

      Delete